Andres Herkel: Mart Laari vabaerakondlikud ettepanekud

Lugedes „Äripäevast“ Mart Laari riigireformi ettepanekuid mu süda rõõmustas. Kõigepealt kasvõi sellepärast, et enamus kahekümnest konkreetsest ettepanekust sisaldub Vabaerakonna programmis – mõned väga otseselt ja mõned pisut kaudsemalt.

Eriti tähelepanuväärne on Laari üleskutse vähendada tuntavalt erakondade rahastamist riigieelarvest. Loodan, et IRL-i auesimehe seisukoht maksab ning jää hakkab murenema.

Kui minna probleemipüstituse juurte juurde, siis on „jääsulatamine“ just õige termin. Tõstatades seda probleemi paari aasta eest veel IRL-i parlamendisaadikuna oli vastas vaid jäine eitus. Et nii on ja nii jääb.

Pärast seda, kui Vabaerakond oli kogunud tuhandeid allkirju erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamiseks ja rahastamiskorra muutmiseks, hakkas jäisus asenduma vaikimisega. Muuseas kirjutasid Jüri Adams algatatud kollektiivsele pöördumisele alla mõned eri fraktsioonidesse kuuluvad Riigikogu liikmed ning arvukalt omavalitsuspoliitikuid kõigist Riigikogu erakondadest.

Kui siinkirjutaja esitas 2015. aasta riigieelarvele muudatusettepanekud, mille katteallikaks oli määratud eelarvest riigierakondadele eraldatav raha (kokku 5,4 miljonit eurot), siis lükati need tagasi häältega 0:0. Keegi rahanduskomisjoni liikmetest ei söandanud võtta seisukohta. Ettepanekud lükati tagasi poliitiliselt argpükslikul viisil, kuid selle taga võis aimata häbi ja järelemõtlikkuse algeid.

Samasugused seni tagasi lükatud ettepanekud on näiteks (peibutus)partide kasutamise lõpetamine valimistel ning avatud nimekirja põhimõte Riigikogu valimistel, et parlamenti pääseksid just enim hääli saanud kandidaadid. Loodan, et siingi aitab Laari autoriteet kaasa ning kartellierakondade tagatubade jäine eitus lõpuks murdub.

Laar poleks Laar, kui ta ei esitaks ettepanekute hulgas ka selliseid, mis mõjuvad täiesti uudselt või mille teostamine pole väga lihtne. Siin pean ma silmas eeskätt neid ettepanekuid, mis eeldaksid Põhiseaduse muutmist ja on seega väga aeganõudvad, kui üldse võimalikud.

Põhiseaduse muutmist nõuab Riigikogu koosseisu vähendamine ning kohalike ja europarlamendi valimiste samale päevale viimine. Lätile analoogiline valimiskord, kus saab anda ka negatiivseid hääli, võib põhiseaduse vaates isegi toimida, kuid eeldab väga suuri muutusi valimisseadustes.

Ka pole pole seda ideed minu teada Eestis varem peaaegu üldse tõstatatud. Miinushäälte andmine teeks valimissüsteemi muidugi veel keerulisemaks ja kohmakamaks, kuid sellel võib olla ka positiivne aspekt. Oma populaarsust konfliktsusele ja vastandumisele rajavate poliitikute võimalused väheneksid ja rohkem konsensuspoliitikale orienteeritud kandidaatide aktsiad tõuseksid.

Paraku on suuri seadusandlikke ja eriti põhiseaduslikke muudatusi nõudvatel ettepanekutel oma miinuspool. Kui tõsta mõni nii radikaalne küsimus riigireformi peaideeks, siis võib selle taha takerduda kogu protsess. Ja praktilise inimesena teab Mart Laar seda väga hästi.

Seega on mõistlik alustada riigireformi neist küsimustest, mida saab lahendada siin ja praegu. Erakondade riigipoolse ületoitmise vähendamine, peibutuspartidest loobumine, kampaaniakulude lagi ja bürokraatia kokku tõmbamine on just sellised ideed.

Lõpuks haldusterritoriaalsest reformist. Laar toetab tingimusteta Siim Kiisleri esitatud lähenemist. Samas on Eesti Koostöö Kogu esitanud riigipidamise kavas hulga täiendavaid ja ka mõneti teises suunas minevaid ettepanekuid. Eeskätt on need suunatud omavalitsuste koostöö arendamisele, mis võimaldaks vajalike funktsioonide täitmise koostööpiirkondade kaupa. See on paindlik, funktsioonikeskne lähenemine, mis ei eelda tingimata ühesugust lahendust kõikjal Eestis.

Mõneti sarnanevad Koostöö Kogu ettepanekud nendele järeldustele, milleni seitse-kaheksa aastat tagasi jõudis minister Vallo Reimaa. Miks IRL Reimaa 2008. aasta jaanuaris tagasi kutsus, on senini arusaamatu. Kui tahame haldusreformi pidureid täielikult mõista, siis vajaks see küsimus kindlasti selgitamist.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud