Georg Kirsberg: populistid viivad meid kindla allakäigu suunas

Eesti on viimase 25 aastaga teinud küll läbi mõningase arengu, kuid riigi majanduslik seis ei ole siiski veel kiita. Senised populistlikud poliitikud on püüdnud hea mainekujundusega jätta muljet, et kõik on korras ja meil on pidev majanduskasv.

Zampolit Ansip lubas meid aastaks 2022 isegi Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia. Kui absurdne see jutt on, seda lahkan põhjalikumalt oma raamatus «Poliitika psühholoogilised alused», kus esitan ka hulgaliselt statistikat. Euroopa viies rikkaim Eurostati andmeil on Taani. Ma Eesti kohta selles edetabelis parem ei nimeta.

Aga mis siin imestada. Kui nüüd analüüsida Eesti majanduse ülesehitamise printsiipe pärast taasiseseisvumist, siis paremat tahta polegi võimalik. Võõrkapitaliga üles ehitatud majandus teenib ilmselgelt ennekõike väliskapitalistide huve. Populistid on kuvanud Eesti majanduskasvu mootorina ainult Euroopaga integreerumist ning ühisraha, regionaalne koostöö ja euro pidavat meile suurt majanduskasvu tooma. Kui nüüd vaadata töötuse määra, majanduspõgenike arvu, keda on tublisti üle 150 000, võla suurust nii riigi- kui erasektoris, keskmist palka ja pensionit, siis need numbrid räägivad midagi hoopis muud. Ei Euroopa Liit ega euro ole toonud meile mingit majanduskasvu ega hakka iial tooma. Majanduskasvu saab tuua ainult toodang ning selle eksport. Eestis on oma reaaltööstuse ning põllumajanduse ülesehitamise asemel tehtud hoopis vastupidist ehk siis seda pidevalt likvideeritud, ärastatud ning tehtud eestlasest lihtsalt odavtööjõud võõrkapitalile.

Eestil oleks aeg lõpetada unistamine ning pettekujutelmad sellest, et euro majanduskasvu toob ning hakata omale majandust üles ehitama, mis loob reaalset lisandväärtust.

Eesti majanduse teine suur probleem on välispangad, kes on teinud Eesti riigist oma lüpsilehma. Eesti Panga statistika kohaselt teenisid Eestis tegutsevad kommertspangad 2013. aastal 444 miljonit eurot puhaskasumit, mis on ligi sada miljonit eurot rohkem kui aasta varem. See kasum viiakse tihtipeale Eestist välja, võib-olla ka täies mahus, maksuvabalt. Seda ei ole välispankadel raske organieerida – siin teenitud kasum tuleb lihtsalt raamatupidamise paberites vormistada võlaks ning välismaal asuvale emapangale tagasi maksta. Võla pealt ei pea makse tasuma. Kahjuks soodustab Eesti riik pankade sellist tegevust.

Eesti riigi võimetust pankade ees näitab Nordea panga võit riigikohtus maksu- ja tolliameti üle 2014. aastal. Kuigi tolli- ja maksuamet võitis kahes esimeses kohtuastmes, langes riigikohtus siiski otsus panga kasuks. Riigikohus otsustas siis, et siinse Nordea filiaali poolt emapangale laenu tagastamine ei ole käsitatav vara väljaviimisena tulumaksuseaduse tähenduses. Maksu- ja tolliamet esitas Nordea pangale 2011. aastal 7,6 miljoni euro suuruse nõude tulumaksu tasumiseks raha riigist välja viimise eest. Nordea mõtles aga välja skeemi, kuidas sellest mööda minna saab, ning riigikohus toetas teda.

Esimene ja kiire võimalus Eesti riigile raha juurde saada on selline skeemitamine ära lõpetada ning kohustada kõiki panku tulumaksu maksma. Teine ja veelgi parem lahendus oleks luua kõik kommertspankade poolt pakutavad teenused Eesti Panga juurde, mis võimaldaks inimestel kasutada samu pangateenuseid tunduvalt odavamalt ning samas teenustasudelt tekkiva tulu oma riiki jätta – nagu see oli Wabariigi ajal.

Selle asemel, et tegelda tõsiste lahendustega, mis reaalset kasu tooksid, on Eesti võimuerakonnad otsustanud minna edasi odava populismiga ning käib ralli maksude vähendamise üle. Kõigile on selgeks saanud, et Eesti rahva sissetulekud on liiga väikesed inimväärseks äraelamiseks ning lahendusena pakutakse välja maksude alandamist. See on aga väga populistlik ning lühinägelik lahendus. Maksude alandamine suurendaks mõnevõrra küll inimese palka, kuid teisest küljest lööks bumerangina valusamalt tagasi. Halvenema hakkas elukeskkonna kvaliteet, seest saamata jäänud maksutulu tõttu peaks riik elutähtsates sfäärides nagu koolid, haiglad, korrakaitse, päästeteenistus, pensionid kärpeid tegema. Seda aga enam eriti teha pole võimalik, kuna kõik eelpool nimetatud valdkonnad virelevad juba viimase toimetulekupiiri peal.

Seoses Venemaa täielikuks paariaks pöördumisega, Krimmi annekteerimisega, invasiooniga Ukrainasse, Eston Kohveri rööviga ning mitmete muude provokatsioonidega on eriti tähtsaks muutunud riigikaitse sfäär. Ei saa salata, et meie kaitseväe ülesehitamisel on tehtud olulisi vigu. Kõige paremini valgustab neid probleeme Leo Kunnas, kes oma viimases raamatus «Ukraina häirekell» meie sõjaväe strateegilise ülesehituse vead väga hästi esile toob. Oravate silmakirjalik mure kaitsevõime pärast, mille tarbeks Rõivas end Ämari lennuväljal riigikaitse patroonina afišeeris, ei ole tõsiseltvõetav, kuna nad tahavad ajateenistust likvideerida. Ajateenistuse likvideerimine tähendaks aga Eesti kaitsevõime jäädavat likvideerimist.

Kolmas tekkima hakkav probleem on negatiivne immigratsioon. Negatiivseid tulemeid, mis on esile kerkinud seoses aafriklaste ja moslemite sissevooluga Euroopa heaoluriikidesse, ei ole võimalik enam eirata. Eestis ei ole veel hilja olukorda päästa. Kõige mõistlikum oleks probleem lahendada enne selle tekkimist.

Eesti vajab muutusi. Kindlalt edasi selles suunas, nagu populistid seda teevad, viib meid veelgi kindlama allakäigu suunas. Võtame koos aru pähe. Lõpp broileritele – AEG IDEEDEKS!

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud