Harri Kingo: Evolutsioon kaasajal

1. Mõiste avardumine

Tavaliselt piirdutakse evolutsiooni üle diskuteerimistes vaid selle kõige silmnähtavama aspektiga – mõistame olelusvõitlust ikka veel vaid füüsilise tasandi nähtusena. Ometi – evolutsioon ja olelusvõitlus on kaasajal avarama sisuga, kui vaatleme mitte vaid taime- ja loomariiki, aga ka inimest, ühiskonda, inimkonda tervikuna.

Füüsilise tasandi olelusvõitlus toimub taime- ja loomariigis, kuid inimene on kvalitatiivselt enamat – inimene on mõtlev olend, on enamat veel – on kõlbeline olend. Reaalsete sündmuste kõrval nende sündmuste tähenduste ja väärtuste määratlemine ja eristamine ning järgimine on iseloomulik vaid inimesele. Seda arvestades tuleks ka evolutsiooni ja olelusvõitlust avaramalt mõista. Kõik see oleluse eest võitlemine pole inimmaailmast kadunud, on aga ühiskonnas jõudnud füüsiliselt tasandilt intellektuaalsele tasandile, mis väljendub meie püüdes saada parem haridus, parem töökoht, kõrgem sotsiaalne tunnustus, tarbida enamaid hüvesid jms.

Olelusvõitlus puudutab ka meie väärtuste tasandit – me saame oma edud või kaotused kätte paljus olenevalt sellest, milliseid kõlbelisi väärtusi me endas kanname, millistest väärtustest juhindume oma valikuid tehes ja teostades.

Aeg on loobuda arusaamast, et inimese intellektuaalsed võimed ja tema kõlblusteadvus on tulenevad inimese füüsilisest olemistasandist – et need on vaid atribuudid ja vahendid inimese bioloogiliseks olendiks olemiseks. Meie teadmised ja vaimsed väärtused, sh. ka religioonid, mis neid esitavad, osutuvad sellise bioloogiakeskse arusaama kohaselt vaid liigi paljunemise tagamise mehhanismideks – pelgaks peibutiseks, nagu isase paabulinnu sulestik on vaid peibutis emase linnu ees soo jätkamiseks. Kogu inimeksistents ei omakski sel juhul kõrgemat mõtet ja väärtust kui seda omab taime või looma eksistents, kes pole võimelised ei looma ideid oma olemise kohta, ei võimelised mõistma väärtusi ja neist juhinduma oma taimses ja loomses elus. Selle arusaama kohaselt olemegi vaid targad bakterid. Või loomadega võrreldes – kavalad küülikud, kes on üha enamaks sigimiseks ja liigi kestmiseks välja mõtelnud Jumala, hea ja kurja, väärtused, kõlbluse…

Evolutsioon jätkub, pole põhjust kahelda. Kuid mitte enam meie füüsilisel tasandil – vaevalt, et meile kui liigile propeller või rattad juurde tekivad. Küll on evolutsioon kestev meie olemise ainelisest kõrgematel tasanditel – meie tähenduste ja väärtuste tasanditel. Vastavalt just neil tasanditel jätkub olelusvõitlus, mis aga pärast Jeesust pole enam mõistetav mitte võitluse, vaid vastupidise – vendlusena.

2. Noorusaeg pikeneb

On täheldatud, et inimese lapseks olemise iga pikeneb. Inimese lapseea pikenemine (neoteenia) on meile kui liigile evolutsiooniliselt vajalik, kuid see tendents pole sisult avatav, kui lähtume vaid keha füüsisest ja bioloogiast. Võime olla paindlik, mänguline uuega kohtumisel, võime õppida, muutuda, kohaneda, teiseneda on meie üha kiirenevalt arenevas maailmas ellujäämiseks otseselt vajalik. Pole õige seda nähtust käsitleda mingi degenereerumise ilminguna, arenematusena, täiskasvanuks mittesaamisena vms. Pigem on see meie vastus sotsiaalse keskkonna üha tormilisematele muutustele.

Loomulikult võib selline kaua lapseks olemine tuua kaasa ka mingeid negatiivseid vorme – näiteks kui 50-ne naine üritab olla 25-ne ja sama vana mees tegeleb usinalt mudelautode või golfiga, nähes selles kõiges oma elu mõtet.

Noorusea pikenemisel näib olevat teine mõte – muuta inimene võimeliseks pikema aja kestel arenema. Pidurid, mis inimese teadvuse ja väärtusmaailma kivistavad, on ajaliselt nihkunud sünnist kaugemale – inimene saab nö. “valmis” lihtsalt palju hiljem kui see toimus inimesega aastatuhandeid tagasi. Ja selle pikema lapsepõlve jooksul jõuab ta rohkem maailma ja ennast tundma õppida ning seda kõike endasse vastu võtta.

Vaadakem loodust – mida primitiivsem eluvorm, seda varem see eluvorm “valmis” on – seda lühem on periood, kus ta areneb ja liigikaaslaste hoolt vajab. Sisalikud kooruvad oma munadest iseseisvatena valmiskujul, ainult füüsiliselt väikestena. Samas – mida kõrgemad loomad, seda pikem on nende sotsiaalne arenguperiood ja seda võimekamad ja kõrgemad on nad ka liikide arenguskaalal. Inimese “pikenev lapsepõlv” on tema arenguga kaasaminemise võime ja võimaluse garantii. Aastatelt noored, aga intellekti ja väärtuste poolest nn. varatäiskasvanud ja “valmis” inimesed on ehk head töösipelgad, kuid nad pole loovad. Pigem täidavad nad teatavat stabiliseerivat rolli ühiskonna jaoks, mis pole muuseas vähetähtis roll.

Ühiskonda edendavad need, kelle lapsemängud ja avastamisrõõm kestab kõrge eani ja kelle infantiilsus ei kängu uue kleidimoe või enamate hobujõudude piiratusse. Just need pikalt infantiilsed on võimelised tooma ühiskonda uut ja ühiskonda edasi viima. Meie üha suurem infoküllus sunnib järgmisi põlvkondi oma täiskasvanuks saamine samuti kaugemale isiklikku tulevikku lükkama – st. sunnib järgmisi põlvkondi olema kauem avatud – olema õppimis-, teisenemis- ja loomevõimelised. Pikenev lapsepõlv ja sellega kaasnev avatus, õppimis- ja loomevõime (mänguvõime) on arenguline paratamatus meie üha keerukamas ja inforikkamas maailmas, kus inimestena elame.

3. Kõlbelisus määrab

Me otsustame inimese täiskasvanud olemise üle tema füüsise arengu – elatud aastate põhjal, kuid see pole enam kaasajal tark mõõt. Lapseiga intellektuaalsel ja kõlbelisel tasandil kestab kaasaja inimesel märksa kauem kui sajandeid või aastatuhandeid tagasi. Füüsiliselt saab noor täiskasvanuks ca 20. eluaastaks. Intellektuaalne areng jätkub sel ajal, kõlbeline küpsus saabub aga alles 40-ks eluaastaks. Selleks ajaks on inimese väärtushinnangud enam-vähem paigas ja ta on täiel määral vastutusvõimeline.

Kui me vaatleme inimese olemise ja arengu kolme tasandit – füüsilist, intellektuaalset ja vaimset-kõlbelist – siis osutub, et määravaks ei ole neist kolmest mitte inimese füüsiline, isegi mitte tema intellektuaalne küpsus. Osutub, et kõige olulisemaks on inimese vaimne – väärtuseline küpsus.

Meie keha ja meie intellekt arenevad – keha looduse seaduste kohaselt, intellekt vastavalt ühiskonnas kehtestatud haridusstandarditele, kuid alati on kõige olulisem meie endi ja inimkonna jaoks küsimus: kui me oleme kehaliselt täiskasvanud, kui me oleme kõrgelt haritud, siis mille-kelle heaks me need oma füüsilised ja intellektuaalsed võimed ja oskused pühendame?

See on kõlbeline küsimus. See on küsimus inimese (ja inimkonna ) ideaalist. See on kaasaja keskne küsimus, mis sest, et seda harva küsitakse ja küsijat lollikeseks peetakse. Just inimese ideaal mõtestab ja määrab tema mõeldu ja tehtu.

Ühiskond – meie ise – peaksime üha enam oma tähelepanu pöörama oma kõlbelisele arengule. Kui inimese kasutada on tohutud energiavarud ja meeletu hulk tehnikat, kui tema teadvus on võimeline seda kõike valitsema ja suunama, siis on olulisim küsimus, milleks ta neid võimalusi ja vahendeid tegelikult kasutab?

Kui maailmalõpp peaks saabuma inimese tegevuse tagajärjel, siis see maailmalõpp pole põhjustatud mitte inimese käsutuses olevast tohutust füüsiliste vahendite hulgast, ei ka sellest, et inimene on tark seda kõike looma, kasutama ja käsutama. Meid ähvardab maailmalõpp selle tõttu ja läbi, et inimene on jäänud arenematuks just kõlbeliselt – et tal pole selget ideaali silme ees ja ta on kaotanud hea ja kurja, vastavalt siis õige ja väära vahel vahe tegemise võime.

Meid varitsev enesetapu võimalus inimkonnana on meie kõlbeline arenematuse probleem. Vastavalt on aga just meie kõlbelisest arengutasemest sõltuv meie võimalus ellu jääda – nähkem tunneli teises otsas siiski valgust.

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud