Johannes Kert: Mida on meil ja meie laste põlvkonnal õppida Tartu rahust?

Tartu rahu on Eesti vabariigi sünnitunnistus mille sõlmimine sai võimalikuks Eesti rahvaväe, Eesti Vabariigi Asutava Kogu, valitsuse, rahuläbirääkimiste delegatsiooni ja kogu rahva ühise jõupingutuse tulemusena.

Rahukonverentsi ajaks oli kujunenud olukord järgmine:

1919 aasta lõpukuude eriti rängad lahingud olid lõppenud vaherahuga kolmandal jaanuaril 1920.

Lääneliitlased, välja arvatud mingil määral Suurbritannia, ei soosinud rahulepingu sõlmimist bolševike venemaaga.

Sõja jätkamine oleks olnud majanduslikult väga raske. Tunda andis elanikkonna sõjaväsimus.

Nõukogude Venemaa vajas samuti rahulepingut Eestiga et lõpetada sõjategevus ühe efektiivsema vastasega rindel ja saavutada rahu Eestiga piirnevas rindelõigus. Ühtlasi taheti saavutada ka esimene rahvusvaheline tunnustatus Eestiga vastastikku, tunnustades Eestit suveräänse rahvusvahelise õiguse subjektina.

Tartu rahuleping on tookord veel suhteliselt noore rahvusvahelise õiguse jaoks allikana pretsedent. Ligilähedaselt sama teksti on kasutatud ka hilisemalt sõlmitud Soome, Läti, Leedu ja Poola lepingutes Venemaaga. Sellised noored riigid nagu Valgevene ja Ukraina ei jõudnudki rahulepinguteni ja tookord riikidena hääbusid.

Tartu rahuleping oli üks neid näiteid 20.sajandil kus rahvaarvult väike kuid initsiatiivikas riik liikus teatud hetkel kontinendi üldistest arengutest ees. Eesti vabariik on varsti sajaaastast rahulepingut omav riik. Just sellele lepingule toetus Eesti oma iseseisvust õigusliku järjepidevuse alusel taastades aastal 1991. On tähelepanuväärne et olles teise maailmasõja järgselt algatanud Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise poliitika, USA vaid taastas saatkonna Tallinnas. Island kelle iseseisvus on Eesti omast tunduvalt noorem tunnustas esimesena Eesti iseseisvuse taastamist andes sellega teistele diplomaatilise stardipaugu.

Ilmselt jääb Eesti välispoliitika kasutama Tartu rahulepingut riikluse aluslepinguna ka tulevikus.

Tartu rahulepingu sõlmimine oli Eesti valitsuse julge, isegi riskantne samm. Osaliselt maailmasõja võitnud suurriikidest lääneliitlaste survet ignoreerides tehti otsus mis lähtus eelkõige Eesti rahvuslikust huvist ja riiklikust vajadusest. Eesti valitsus käitus õigeaegselt ja otsustavalt, kasutades parajat hetke kus Nõukogude Venemaa oli huvitatud ja valmis sõlmima rahulepingut. Eesti ei jäänud ootama teisi rahulepingust huvitatud riike kes ei olnud erinevatel põhjustel veel valmis hetkel rahulepingut Nõukogude Venemaaga sõlmima. Eesti juhtpoliitikute suurim teene oli et kartmatult järgiti oma iseseisvat poliitikat.

Ka tänapäeva Eestis on leidunud julgeid isiksusi poliitikute hulgas. Esile võiks tuua taasiseseisvuse väljakuulutamisele eelnenud ohtusid trotsinud protsessi liidreid, majanduse käivitanud oma raha –Eesti krooni kehtestamist vastu paljude välisekspertide soovitustele. Julged inovatiivsed arengud IT valdkonnas alates e –panganduse arengust, ID kaardist, e –allkirjast kuni e –valimisteni. Imetlen just Eesti IT valdkonna liidrite julgust usaldada mõtlemiseks oma isiklikke ajusid ja jätta kopeerimata Eestile mittesobivaid lahendusi mujalt. Reeglina eristuvad meie IT inimesed hea matemaatilise hariduse poolest ja on mõtlemises loogilised. Tulemuseks on asjaolu et kogu maailmast käiakse just Eestist otsimas eeskuju. Eestit vaadeldakse ühe parima mudelina matkimiseks. See on ainevaldkond kus Eesti on suutnud olla mentaalselt suurem oma füüsilisest kehandist.

Hilisematest arengutest lähtuvalt võime teha tuleviku tarbeks üldistava järelduse et Venemaa on valmis sõlmima lepinguid ja nendest kinni pidama vaid riikliku nõrkuse perioodidel. Tugevnedes on Venemaa reeglina asunud oma huve teostama rahvusvahelist õigust sh. tema enda sõlmitud lepinguid ignoreerides.
Seega võime öelda et Vene diplomaatilises praktikas kasutatakse lepingute sõlmimist kui antud ajahetke poliitilist taktikat kaugema strateegia huvides. Siinkohal tsiteerin Saksa keisririigi kantsler Otto von Bismarki: „Leping venelastega maksab vähem kui paber millele see on kirjutatud.“

Vaatamata tagasilöökidele on rahvusvaheline õigus viimasel sajandil siiski omandanud palju tähtsust, edasi arenenud ja kujunenud on välja ka terve rida praktikaid. Aeg ajalt esineb jätkuvalt rahvusvahelise õiguse rikkumist nagu praegu saame seda jälgida Venemaa agressiooni puhul Ukraina vastu. Agressori tegevust on erinevalt sajanditagusest ajast hakatud mõõtma eelkõige rahvusvahelise õigusega ja seega on rahvusvahelisest õigusest saanud tähtis ajas arenev argument. Väiksemad ja keskmise suurusega riigid, Eesti nende hulgas, on rahvusvaheliselt esile tõstmas ning rõhutamas rahvusvahelise õiguse tähtsust ja rolli.
Nende riikide ühistes huvides on et rahvusvaheline õigus kui riikide vaheline käitumiskoodeks omandaks järjest suurema autoriteedi rahvusvaheliselt.

Eestil tuleb suhtuda Tartu rahu lepingusse ja ka hiljem sõlmitud lepingutesse Venemaaga lääne väärtushinnangutest lähtuvalt vaatamata kogemusele et Moskva võib kokkuleppeid ignoreerida. Seetõttu eeldab geopoliitiline naabrus Venemaaga eriti tähelepanelikku suhtumist riigi julgeolekusse laiemalt ja riigikaitsesse. Erilise rolli omandab seetõttu ka Eesti NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus.

Meil tuleb oma tegevusega riigikaitse vallas allkirjad lepingute all garanteerida. Si vis pacem, para bellum. Seda tuleb teha usutavalt nii oma rahva, liitlaste kui ka vastaste silmis. Kaitsetahe ei ole tühipaljas sõnakõlks vaid psühholoogilise fenomenina põhineb just eelkõige usutavusel. Nn. rehepapluse praktiseerimine oleks siin kurjast.

Vabadussõjas tõid võidu kiiresti arenenud rahva võitlustahe, kuid ka liitlaste abiga saavutatud vastasest moodsam relvastus ja parem varustatus. Kindral Golmar van der Golz –i tsitaat: „Eduka riigikaitse tähtsaim eeldus on riigi edukas poliitika.“
Vabadussõja lahingutes käivitas pöörde liitlaste Soome vabatahtlike ja Inglise laevastiku ilmumisega kaasnenud moraalne tõus, kuid eelkõige siiski Eesti valitsus populaarsete lubadustega radikaalseks maareformiks, mille käigus nähti ette mõisate maade jagamine vabadussõjast osavõtjate vahel ja lubadusega anda tasuta kõrgemat haridust.

Tartu rahulepingu sõnastasid ja viisid ka Nõukogude Venemaa poole lepingu allkirjastamiseni riigimehelikkuse ja erialase pädevuse eeskujud tänaseni, Eesti delegatsiooni liikmed eesotsas Jaan Poskaga. Nende tookordne saavutus jääb ammendamatuks eeskujuks Eesti järgnevatele põlvedele.

 

Tarka Visadust soovides!
Johannes Kert
Kindralleitnant (res.)

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud