Johannes Kert: Miks häirib Ukraina blokiväline staatus Moskvat?

1. juulil 2010 aastal seadustas president Janukovitši juhitud Ukraina sise ja välispoliitika seadusega Moskva poolt tungivalt soovitatud Ukraina plokivälise staatuse. Ukraina loobus sellest enesepiirangust eelmise aasta 23.detsembril ja teatas et taasalustab protsessi NATO ga lähenemiseks. Praktiliselt kohe järgnesid Moskvas valitseva eliidi teravad sõnavõtud kuni ähvardusteni välja nii Ukraina, NATO, Euroopa kui USA suunal.

 

Mis häirib Moskvat NATO laienemises ja mis on see põhjus miks NATO ikkagi laieneb.

NATO on deklareerinud, et jääb avatuks uutele liitujatele ka tulevikus. Riigid kes soovivad liituda peavad täitma vastavad kriteeriumid. NATO –ga on ühinenud enamus endise Varssavi pakti riike ja Balti riigid tehes selleks aastaid kestnud küllaltki keerulist ja pingutavat kodutööd. NATO tingimustele ja protseduuridele kohastuma ei ole pidanud kaugeltki mitte ainult liituvate riikide kaitseväed vaid pigem riikide poliitilised süsteemid ja väärtushinnangud. Kindlasti ei saa väita et keegi näit. USA või teised lääneriigid oleksid meid kuidagi survestanud või meelitanud NATO –ga ühinema. Pigem tuli ületada vanade liikmesriikide kõhklusi ja teatud vastasseisu meie liitumisele.

Teadu pärast Varssavi paktiga liitumine käis hoopis teisiti, nimelt Moskva mahitatud kommunistlike marionettide ja sunni kaudu. Varssavi paktis kehtis Moskva absoluutne diktaat. Teadaolevalt said Ida Saksamaal ja teiste Varssavi pakti riikides paiknenud Nõukogude väed esimest korda kaitsele asumise käsu eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Aastast 1988 kuni vägede väljaviimiseni Ida Euroopast 1994 a. ei saadud kaitse planeerimisega hakkama sest vastav kogemus ja sõjaline kultuur oli aastatega kadunud. Kogu külma sõja perioodi vältel oli ainult varitsetud võimalust ootamatuks ja  kiireks rünnakuks.

Pärast külmasõja aegne NATO on palju muutunud. Tegemist on eelkõige julgeolekupoliitilise organisatsiooniga millel on ka tugev sõjaline komponent/struktuur. Julgeolekupoliitilise kehandi esilekerkimise tingis eelkõige kriisi reguleerimine endise Jugoslaavia ruumis kus lahendused olid rohkem poliitilised ja vähem sõjalised. Peaaegu kaks kümnendit pühendas NATO stabiliseerimisoperatsioonidele väljaspool oma traditsioonilist vastutusala. Vaid Poola, hakates eelmise aastakümne lõpus senisest rohkem tegelema esmase enesekaitse küsimustega, asus oma kontingenti missioonidel vähendama mille eest pälvis ka ohtralt kriitikat. Nagu tänapäevased sündmused seda demonstreerivad olid idaeurooplased oma hinnangutes Venemaa arengutele ja käitumisele vabad illusioonidest ning oluliselt adekvaatsemad.

 

Põhiline põhjus miks paljud rahvad on tahtnud isegi pärast külma sõja lõppu ikkagi just NATO –ga ühineda on see et otsuste vastu võtmise mehhanism võimaldab parimal võimalikul moel võtta arvesse iga liikmesriigi huve. Puudub räige diktaat, selle asemel toimuv konsensust taotlev diskussioon on kvalifitseeritav läbirääkimistena. Võib öelda et läbirääkimiste kultuur on suunatud vastastikkuste huvide tundmaõppimisele ja fokusseeritud ühisosa leidmisele.  Meenub minu toonase Saksa kolleegi ütlus kord pärast seitse tundi järjest kestnud väsitavat koosolekut: „Meie kõigi õnneks oleme õppinud oma Euroopa sõdu pidama diskussiooni meetodil NATO läbirääkimiste laua taga, mitte enam nii nagu tegime seda 20. sajandi Euroopa lahinguväljadel“.

NATO –s on pigem aeglast otsustusmehhanismi ka kritiseeritud kuid midagi paremat pole samuti õnnestunud kehtestada. Vahest on kõige kriitilisemad otsused ette ära tehtud ja delegeeritud vastavalt.

Just teadmine et NATO arvestab oma liikmesriikide huvidega on see mis tekitab surve laienemisele. Järjest uued riigid taotlevad liikmestaatust kohendades oma regulatsioone ja struktuure NATO kriteeriumidele vastavaks. NATO senise laienemise tulemus on poliitiliselt, sõjaliselt ja ka majanduslikult stabiilse ruumi laienemine Euroopas. Laienemise majanduslik mõõde on investeeringuteks senisest stabiilsema keskkonna tekkimine.

 

Kui Moskva keskenduks hoolitsusele oma inimeste heaolu eest ja näeks varasemast stabiilsemas Euroopa keskkonnas väärtust ja majanduslikke arenguvõimalusi, siis hindaks ta NATO laienemist teisiti kui vaenulikkust.

 

Tänase Moskva võimueliit on pigem keskendunud oma prestiižiküsimustele, impeeriumi taastamisele ja on kunagise Varssavi pakti lagunemise revanšismivalus maalinud NATO –st Venemaad allutada ihkava vaenlase kuju, mille ühine vihkamine ühendab ning kütab üles venemaa rahvast.

Siit siis ka reaktsioon Ukraina EU assotsiatsioonileppele ja käredad seisukohad plokivälisest staatusest loobumisele mis võib valmistada ette lähenemist NATO –ga.

Moskva süüdistused nagu oleks USA -l ja Euroopal ambitsioonid Ukrainat kuidagi üle võtta on täiesti alusetud. USA strateegiline raskuspunkt oli just nihutatud kagu Aasiasse ning Euroopal palju tegemist iseenda arendamisega.

Kui jälgime sündmusi kronoloogilisel ajateljel siis näeme et tasakaal Euroopa julgeolekus läks käest ära just Moskva tegevuse tõttu Krimmi hõivamise ning annekteerimisega ja Ida Ukrainas mässu õhutamisega ning igakülgse toetamisega.

 

Kuidagi piinlik on jälgida Lääne liidreid kohtumas Putini ja Lavroviga kes on silmagi pilgutamata esitanud lausvalesid eesmärgiks strateegiline pettus.

USA, aga eriti Euroopa ärkamine, arusaamine mis üldse toimub ja tegutsemine järgnesid pigem pika vinnaga ning vastumeelselt. Eelnimetatud olid sunnitud oma murede juurest üha enam tähelepanu pöörama Ida Euroopas toimuvale ja täna on sellel kogu Venemaa jaoks tagajärjed.

 

Johannes Kert

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud