Johannes Kert: Siilirahva lugu ehk strateegilised valikud

Südatalvises külmast paukuvas metsas istus lumehanges hunt ja ulus pikalt -pikalt pilvenurga tagant paistva kuu poole. Tema viimased jahid ei olnud õnnestunud, külm näpistas ning nälg oli teinud ta eriti kurjaks. Igaks juhuks olid temast eemale hoidma hakanud  isegi metsa suuremad loomad kellega hunt muidu otse tüli ei norinud.

Nüüd juhtub nii et ohtlikuks muutunud hundile tuuakse toiduks kena nuumatud lammas ja turtsakas siil. Näljane hunt tahaks murda mõlemad kuid on valiku ees. Kui murda lammas siis jookseb selle aja jooksul siil peitu. Kui hakata jändama tülika torkiva siiliga kellest nagunii kõhtu korralikult täis ei saa ja kelle söömine on okaste tõttu väga komplitseeritud, kui mitte öelda tervist kahjustav, siis jõuab lammas karja hulka koerte valve alla tagasi joosta. Lõppude lõpuks ei meeldi see siili kiusamise kära ka teistele metsaelanikele ja metskult, põder ning ka lõpuks talveunest äratatud karu tulevad rahu ja viisakat käitumist nõudma. Hundi jutt, et siil on vaenlane ja näe tungis kallale, ei ole neist kellelegi usutav.

Hundi peas pika põlvkondade rea geneetilise kogemuse ajel toimunud hetkelise analüüsi tulemusena otsustab ta murda lamba.

Mõistlik valik, kuid siil on läinud.

Lammas on iseenesest kena ja armas loom kuid pisut rumala mainega. Mis aga on põhiline, ta maitseb hästi, hundile sealhulgas.

Siili tegemised on toonud talle pigem aruka, vahva, eneseteadliku, ka pisut toriseva -turtsaka kuid kasuliku looma maine. Inimeste juures taludes on siil olnud tihti kassi eest, hoides majast eemal närilised ja isegi rästikuga saab ta hakkama. Eesti müütiline rahvuskangelane Kalevipoeg on saanud just siililt head nõu kuidas võidelda vaenlastega oskuslikumalt -edukamalt.

Kui Eestil peaks olema rahvuslille ja rahvuslinnu kõrval ka rahvusloom siis peaks muidugi see olema siil.

Kui me väikerahvana tahame oma riiki hoida ja arendada muutlikus, perioodiliselt  väljakutseid esitavas, meie geopoliitilisele asendile iseloomulikus julgeolekkeskkonnas siis on meie vältimatu valik areneda siiliks.

Põhimõtteliselt on ju ka siil söödav, kuid see ei ole arusaadavatel põhjustel mõistlik valik, eriti kui on lambaid saadaval.

Ei ole mõeldav et hunt hakkaks siili kartma ja seda pole vajagi. Siilil tuleb  olla tark ja toimekas aga mis põhiline, kõik peavad teadma et tubli siil astub enda kaitseks välja otsustavalt ja tingimusteta ning suur kära metsas on sellega seoses vältimatu. Tähtis töö siili jaoks on kasvatada võimalikult kõik oma okkad tugevaks ja teravaks. Vaja on et teised, pigem rahuarmastavad metsaelanikud ja isegi elevant naabermetsast, on valmis vahva siili eest kostma ning vajadusel ka välja astuma.

Lamba lõpp on tavaliselt hääletu.

On vähe usutav et ülejäänud metsaelanikel, siilil sealhulgas, õnnestub kunagi õpetada hunt porgandeid, kaalikat ja kapsast sööma kuid hea tahtmise juures õnnestub kindlasti  sundida hunti tegema valikuid millega rahu metsas on mõistlikult tagatud.

 

Siilirahvale  eelkõige Tarka Visadust soovides!

Johannes Kert
Üks okas teiste seas.

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud