mask

Jüri Kukk: aeg on maskid maha võtta

Kooseluseaduse arutelu ja nüüdne vastaseis pagulaste Eestisse toomise küsimuses on väidetavalt välja toonud ühe tõe: suur osa eestlastest on rassistid, võõravaenulikud, sallimatud, homofoobid ja mõndagi veel. Nende vastas on niinimetatud sallijad, kes on valmis elama kõrvuti kõigiga, kes Maarjamaale vaid tulla tahaksid. Halvad ja head, toredad ja pahad, nii ka lausa riiklikul tasemel.

Salliv olla on tegelikult lihtne, piisab vaid sellest, kui deklareerid, et sul pole kellegi vastu midagi. Teine pool peab kogu aeg selgitama, miks nad nii vastikud on! Enamik sallijatest on tegelikkuses nii-öelda mugavussallijad, sest oma tolerantsust tegudes tõestama ei pea. Sõnades kipuvad paljud sallijad ka kergesti üle piiri minema, nõudes, et vaenuõhutajad ehk siis sallimatud tuleks elimineerida.

Tegelikult oleks tolerantsetel inimestel aeg seda oma tegudega tõestama hakata. Kui olete näiteks vihmametsade hävitamise vastu, siis ei tohiks vaid kodus telekast dokumentaalfilmi vaadates vanduda, mingil sammud roheluse päästmiseks tuleb ka reaalsuses teha. Sama kehtib ka pagulaste kohta — mulle tundub, et enamik nende ootajatest tahab, et kogu nende sallivuse juures teeks kogu lõimumise ära riik.

Avalikus ruumis on juba läbi lipsanud mõte, et alustada võiks need, kes võtavad vastu kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid, ennekõike siis ministrid, Riigikogu saadikud ja miks mitte ka president. Iga juhtpoliitiku pere võiks enda hoolde võtta ühe või ka mitu pagulasperet. Ma ei arva, et nad peaksid põgenikud oma katuse alla või rahakoti peale võtma. Nad võiksid võtta endale kohustuse tegeleda vabast ajast hoolealustega, õpetada neile eesti keelt, tutvustada seadusandlust ja kultuuri, aidata vajalikke pabereid korda ajada ja kindlasti võiksid pered käia koos üritustel, nagu näiteks jaanitulel ja laulupeol. Rootsis pani kuningapere oma lapsed tavakooli — miks ei võiks ka peaministri tütar käia ühes lasteaias koos pagulaste võsukestega? Või Valdo Randpere hakata pagulasabi mentoriks?

Minu ettepanek võib tunduda õelusena, aga kindlasti tõestaks see kahtlevale ühiskonnale, et pagulasi siia toovad juhtfiguurid teevad seda südametunnistusest ajendatuna, mitte lootusest, et ega nad olmetasandil nagunii võõrastega kokku puutuma hakka. Sama võiks tõestada ka need, keda ma nimetasin mugavussallijateks. Või miks tõestada — lihtsalt tehke reaalsuses seda, mida teie põhimõtted eeldavad. Otsige pagulastele elamispinda, aidake neid remondi juures, tehke väikesed keeleõpperakukesed, kus saate võõrastele lihtsama eesti keele selgeks teha, õpetage prügisorteerimist, peenra kaevamist, viige nad piknikule ja nii edasi. Sest praegu jääb tõesti mulje, et enamik tolerantsetst eestlastest näevad pagulasi vaid toredate vestluskaaslastena, kellega õlleklaasi taga võrrelda elu siin ja Süürias.

Niisiis oleks ettepanek, et pagulaste siiatoomist toetavad inimesed võiksid kohe praegu alustada vabatahtliku tegevusega, et võtta riigilt maha osa lõimimise koormast. Riik sellega nagunii hakkama ei saa, seda näitab kogemus venelastega. Riik võiks ehk aluse panna, registreerides kõik need, kes on nõus ühiskonna ees priitahtlikult võtma moraalset kohustust tegelda pagulaste sulandamisega. Nii saavad end sallivaks pidavad inimesed näidata, et nad pole sallivad vaid sõnades. Lõpuks ei saa ma jätta kahtlemata — ma kohe üldsegi ei usu, et meie ühiskonna salliv osa, eriti riigijuhid, minu ettepanekutega kaasa lähevad. Kas tõestate minu arvamuse ekslikkust? Või võtate maskid maha?

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud