Jüri Kukk: Eesti ajakirjandus kolistab kallutatuse ämbris

Aastate eest asusin ma tööle ajakirjanduses, omamata seejuures erialast haridust. Minu õpetajateks pole olnud Juhan Peegel, Marju Lauristin ega Priit Pullerits, vaid Viljandi maakonnalehe Sakala toimetajad. Verisulis reporterile tehti kohe selgeks, et ajakirjanik on konfliktilugudes erapooletu, ta vaid vahendab sündmusi ja arvamusi, ise oma seisukohta väljendamata. Oma arvamuse saab ta välja öelda loo juurde käivas kommentaaris, arvamuskülje artiklis või repliigis, toimetuses üldist seisukohta kajastab juhtkiri. Koosseisulise ajakirjanikuna üritasin sellest kinni pidada.

Selle valguses tundub praegu, et ajakirjanike professionaalsus on kadumas ja meedia on tugevalt kallutatud. Ajakirjanikud ja toimetajad pole enam arvamuste vahendajad, vaid kujundajad. Tegu polegi tellimustöödega, nagu üldsus sageli arvab, ehk siis ajakirjanikke ei osteta ära – nad kirjutavad sellest, millest mõtlevadki, nad on valinud poole. Meediainimesed pole enam erapooletud, nad võtavad omaks mingi tõe või idee ja edasine tegevus lähtub juba sellest – teemasid valitakse oma tõekspidamiste järgi, loo allikad on peamiselt idee toetajad ja taust just selline, mis toetab suundumust. Kallutatus ei hõlma enam vaid üksikuid ajakirjanikke, vaid terveid väljaandeid ning toimetusi.

Laias laastus on Eestis valitsusringkondadele lähedane peavoolumeedia ning alternatiivne meedia, mille peamisteks esindajateks on Tallinna TV ja Kesknädal. Eraldi üksus on siinne venekeelne meedia. Suurem osa väljaannetest toetab neid suundumusi, mis on ühiskonnas esile tõusnud ning ründab nende vastaseid. Tuntumate meediakanalite peksupoisteks on Edgar Savisaar ja Keskerakond, Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja laiemalt kooseluseaduse vastased. Eraldi jäävad taas kas otseselt või näiliselt venemeelsed arvamusavaldused ja-liidrid.

Kui jälgida lugude kommentaariume, siis selgub, et lugejate silmis on portaalid, ajalehed ja telekanalid juba erakondade hääletorudena paika pandud. Delfit ja EPL-i peetakse sotside ideede edaskandjateks, Postimeest ja ERR-i seostatakse Reformierakonnaga, Õhtuleht levitab kõike, peaasi, et kollast mekki on. Ja ega toimetused on suundumusi suurt varjagi. Taas fakt kommentaariumist: mitme lugeja arvates sulges Delfi EKRE-lugude kommenteerimisvõimalused mitte väidetava vihkamise õhutamise pärast, vaid seetõttu, et kirjasaatjate toetus kaldus toimetuse soovi vastaselt EKRE kasuks.
Savisaare ja ajakirjanduse suhted on pikka aega kehvakesed: meedia üritab igas Tallinna linnapea tegemises leida linna raha raiskamist, Savisaar aga naeruvääristab ajakirjanikke. Nende segaste suhete tõttu jäi meedia oma ponnistustest hoolimata ka haiglasse operatsioonile siirdunud KE liidri seisukorra ülevaatest ilma. Nii nagu pole normaalne olukord Tallinn versus Eesti riik, nii pole normaalne ka Savisaar versus meedia. Muide, värske peaministri Taavi Rõivase üks suur viga oli katse kõrvaldada meediakajastusest Tallinna TV – olgu see seltskond kui tülikas tahes, suukorvistamine pole mitte demokraatia, vaid totalitarismi väljendus. Peavoolumeedia seisukoht Keskerakonna ja Savisaare suhtes oli, on ja jääb paraku üheseks, temast kirjutatakse vaid negatiivseid uudiseid.

Ka kooseluseaduse arutelu aegu läks enamus meediast pooldajate leeri, KOOS-poliitikutele anti rohkem sõna, vastaste ja eriti SAPTK tegevusest otsiti märke, mis viitakse seostele Venemaa ja Jakuniniga. Julgen väita, et meedial oli suur osa homofoobia ja kooseluseaduse vastasuse üleskütmisel, kuigi seda tehti väidetavalt geide kaitsmise sildi all. Ajuti tundus ajakirjandus lausa Trooja hobusena: miski ei ajanud inimesi enam marru, kui meedias avaldatav ühekülgne käsitlus. EKRE ja Jaak Madisoni juhtumi puhul aga läks kõik lausa kurikaga materdamiseks. Uudisena, kus kirjas mõlema poole seisukohad, kirjutati Madisoni natsismist vaid ükskuid lugusid, enamik ajakirjanikke keskendus arvamuslugude kirjutamisele, et sel kombel avalikku arvamust suunata. Helmede, Madisoni ja EKRE ümbrusest otsiti ja otsitakse siiani üha enam ja enam neid mõtteid ja kirjutisi, mis viitaksid nende ebanormaalsusele. Tegu oli kõige ehtsama nõiajahiga: justkui soovitades piirata vihkamise õhutajate ehk ekrelaste tegevust õhutas meedia neid tegelikult tuleriidale saatma. Kuigi EKRE-t süüdistati oma natslikkusega Eesti maine allaviimises, siis tegelikult tegi seda hoopis ühe noore mehe aastate taguse postituse avaldamine ja suureks puhumine.
Üks lugejaarvamus ütleb: “Meie sallivusteooria põhineb tõdemusel, et kõik vihkajad ja sallimatud tuleks oksa tõmmata.” Paraku näibki, et ebasoovitatavad tegelased tembeldatakse kõigepealt vihkamise levitajateks ja siis tambitakse neid seni, kuni alles jäävad vaid sallijad. See tundub hetkel olevat pigem valitsusmeelsete relv olevat.

Ajakirjanduse kallutatus lööb välja mitte ainult avaldatud, vaid ka tähelepanuta jäetud lugudes. Näiteks kooseluseaduse arutelu aegu toimus Hispaanias ja Prantsusmaal mitu suur homopropagandavastast meeleavaldust arvukate osavõtjatega, kuid meie meedia sellest ei kirjutanud – vastasust polnud vaja esile tuua. Naljakas oli ka lugu sellega, kui Swedbank küsis paari Twitteri-säutsu peale Aadu Lukase sihtasutuselt tagasi SAPTK-le antud preemiaraha. Uudisest kirjutas enamik väljaandeid. Kui Bigbank maksis äravõetud summa jagu kinni – kirjutasid umbes pooled. Kui arvestatava mõjuga Oleviste kogudus viis protestiks oma arve Swdbankist minema, siis mina leidsin uudise vaid Postimehe online`st. Ka SAPTK arvete sulgemine Swedbankis leidis kesist vastukaja. Ometi oli kogu saaga üheskoos võetuna ajakirjanduslikult üsnagi uudiskünnist ületav.
Märgiks ära ka ajakirjanduse poolevalikut niinimetatud äärmusluse hukkamõistmises. Teadupärast on islamivastane liikumine PEGIDA Euroopas negatiivse kuvandiga. Ilmselt sellepärast kirjutab ka meie meedia alati PEGIDA proteste kajastades kindlasti sellest, kui paljud inimesed on eri linnades võtnud osa vastuprotestidest. Mis sellest, et viimaseid oli vähem – ei tohi jätta muljet, et antiislamistid omavad suurt tuge.
Meedia allakäik väljendub ka portaalide online-uudiste kirjapildis, kus esineb ohtralt vigu. Mõistagi on uudised kaasajal kiiresti riknev kaup ja seetõttu peavad need kiiresti ekraanile jõudma, kuid mingi keelekorrektuur võiks siiski olla. Facebookis on lausa lehekülg “Ajakirjandus- ja reklaamipärleid meilt ja mujalt” ja postitusi seal jagub.

Lõpetuseks peab nentima, et professionaalsuse kadumise ja üha enam hoomatava kallutatusega kannatab vaid ajakirjanduse enda maine, sest see muudab uudiste kajastuse lugejate- kuulajate- vaatajate silmis mitteusaldatavaks, kiire, põhjalik, täpne, erapooletu ja usaldusväärne info aga on kogu meediamaastiku aluseks. Kui võtta aluseks arvamus, et Eestis toimub praegu globaliseerumise vastaste ja pooldajate vastasseis, siis pole paraku kahtlust, et suur osa Eesti meediast on juba poole valinud.

Jüri Kukk,
vabakutseline ajakirjanik

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud