Jüri Kukk: Eri kultuuride lõimumine Euroopas on läbi kukkumas

Veresaun Charlie Hebdo toimetuses tõi eurooplaste teadvusesse ohutunde, et ühe religiooni äärmuslus hakkab ohustama Lääne väärtusi. Umbes samal ajal tekkis Vanas Maailmas ka islamivastane liikumine PEGIDA, mida tegelikult äärmusluseks pidada ei saa, pigem ongi tegu inimestega, kes teadvustavad: Euroopa seisab uute ja kardinaalsete arengute lävel.

Paraku on Lääne-Euroopas ehk kontinendi selles osas, kus pole saadud tunda sotsialismi võlusid, välja kujunenud uus väärtus ja selleks on sallivus kõigi ja kõige vastu. Humanistlik mõttelaad jätab seejuures kõrvale ohutunde, lubades probleemidel kuhjuda, ning kui need kord üle pea kasvavad, on sageli juba hilja. Nii levib Õhtumaades endiselt arvamus, et islami teevad ohtlikuks vaid käputäis äärmuslasi, muidu on aga tegu sõbraliku religioonina. Islami taustaga immigratsiooni piiramist ei taheta jutuks võtta ning verised sõjad  Iraagis, Jeemenis, Liibüas ja Süürias paiskavad Vahemere randadesse uusi ja uusi põgenikke. Igaüks neist on liikuv, mõtlev ja arenev probleem. Üha enam saab selgeks, et eurooplastest väga erineva taustaga inimesed ei lõimu heaoluühiskonda. Meis on küll palju ühist, aga erinevused on liiga palju suuremad.

Kujutagem ette üht suurt sõja jalust põgenenud Süüria peret, kes jõuab Rootsi ja saab seal varjupaiga, kasvõi ajutiseks, mis üldjuhul kujuneb alaliseks. Riik korraldab perele elamispinna, annab äraelamiseks sotsiaaltoetusi ning algatab õppe- ja tööhõiveprogramme. Tore on see, et süürlased saavad ennast nüüd turvaliselt tunda, aga edasi? Esimene probleem algab elatisrahast, mis on rootslasele vaid pisku, aga Lähis-Ida maapiirkonnast saabunud perele suur raha, mis ületab kodumaal saadu sageli kümneid kordi. Pere on koos, elamise kütab riik soojaks, kõht pole tühi, kõik on käe-jala juures – miks minna tööle, kui saab ka niisama, sotsiaalabist ära elada. Pealegi on kõik akna nähtav võõras ja hirmutav neil maailm. Paljud ehk tahaksidki tööle minna, aga pole isegi lihttöö jaoks vajalikke oskusi, rääkimata keeleoskusest, kursusedki on midagi uut ja peletavat. Väidetavalt käib Euroopa immigrantidest pidevalt kindlal tööl vaid kolmandik, ülejäänud olesklevad riigi toel.

Nii jääb Süüria pere koduseinte vahele heaoluühiskonda nautima. Rootslane elab ülikiires Lääne IT-ühiskonnas, tuiskab tööd tehes ringi, õhtul maandub väsinult oma mugavasse koju – ta ei puutugi süürlastega kokku, kuigi oleks ehk toregi rääkida võõrastega nende kodumaal toimuvast ja anda neile soovitusi, kuidas Rootsis hakkama saada. Pealegi elab Süüria pere kehvemas rajoonis ja kohalik temaga ehk kokku ei puutugi. Nii hakkavadki immigrandid suhtlema omasuguste põgenikega, korraldavad koosistumisi Süüria tavade kohaselt, kolivad lähestikku, kutsuvad enda juurde teisigi sugulasi – nii hakkabki kujunema kohalik moslemikogukond. Mõistagi maksavad seal kodumaa tavad, sest siinsetega kokku ei puututa ja neid ei õpitagi. Moslemitüdruk ei tohi endiselt ilma saatjata Malmö või Göteborgi tänavatele minna, vanemad põgenikud ei tahagi uuel kodumaal kohaneda ja nii hakkabki lõimumine kohe algusest liiva joksma. On tõenäoline, et murede korral ei pöördu immigr andid eriti meelsasti politsei ja kohtu poole, oma asjad klaaritakse omavahel ja riik jääb nende elust eemale.

Väidetavalt muutuvad ekstremistlikele ideedele kõige vastuvõtlikumaks teise põlvkonna siiserändajad. Ka siin on seletus olemas. Noored tahaksidki ehk sulanduda ühiskonda, aga pole selja taga seda pagasit, mis on keskklassi Rootsi noortel. Rootslaste vanemad on midagi saavutanud visa tööga, süürlaste vanemad aga elavad sageli ikka veel sotsiaalabist ja kümnekesi koos kunagi saabudes saadud korteris. Seega sõidab mosleminoor ülikooli (kui ta on selleni jõudnud) oma moslemikvartalist ühistranspordiga ja sööb lõunaks kaasa võetud võileiba, rootslasest noor üürib aga korterit ja sõidab kooli ette oma autoga, mis on täis kiljuvaid neidusid. Paratamatult tekib süürlasest noorele mõte: miks nemad saavad seda endale lubada, mina aga mitte? Neid, kes saavad aru, et Rootsi noor pidutseb vanemate tööga teenitud rahaga, on vähemus. Suur osa sisserändanute võsukestest hakkavad nõudma riigilt tasakaalustatust ja hüvesid, mida nende vanemad pole erinevalt rootslastest loonud. Kui nad seda ei saa, tekib kibestumus, viha, solvumine ja see põlvkond justkui väljub Rootsi ühiskonnast. Mõnikord valatakse viha välja märatsedes ning politsei vastuvägivald kasvatab viha: mind pekstakse, kuna ma pole rootslane, vaid võõras. Siit pole tee pühasõdalaste ridadesse pikk.

Palju sõdu on alguse saanud naistest, näiteks Trooja sõda kauni Helena pärast. Ka kohalikud tüdrukud muutuvad eri rahvusest noorte vahel tüli põhjuseks. Nägin kord Prantsuse filmi, mille tegevus toimus Marseille`s, mis tänasel päeval on saanud puhtakujuliselt immigrantide linnaks prantslaste vähemusega. Kaklus algas sellest, kui kamp tõmmusid ja kuumaverelisi alžeerlastest noormehi tuli tantsuõhtule noorte prantslannadega. Kakluse algatanud noor prantslane ütles seda nähes: “Oma tüdrukuid hoiavad luku taga, aga voodisse viivad meie omi!” Selles peitubki üks Euroopa moslemilinnaosade vastuolusid: noormehed tohivad üksi väljas käia, aga sageli islamireeglitest lähtuvas kogukonnas neidusid tantsusaali või ööklubisse ei lubata. Moslemist isa ei suuda aktsepteerida seda, et tütar suudleb väraval kohaliku poisiga! Kohalikud noormehed ei muutuks sugugi nii ruttu rassistideks, kui neil oleks võimalus käia õhtut nautimas kauni alžeerlanna või süürlannaga, aga meestekeskne islamiühiskond seda ei luba.

Suurimad kokkupõrked eurooplaste ja immigrantide vahel algavad olmetasandil. Võib eeldada, et Süüriast saabunud perekond ei tea midagi prügiveost ja -kogumisest. Käisin kümne aasta eest Kosovos ja sealses ühiskonnas tundus prügikottide sokutamine kodust paarisaja meetri kaugusele maanteekraavi täiesti tavalisena. Kauni Gazivode paisjärve liivakallas oli plastpudelitega nii kaetud, et liiva polnud nähagi. See räpasus pole ilmselt ainus asi, millega eurooplased ei taha immigrantide puhul leppida ja nood võtavad siinse elukorralduse omaks väga vaevaliselt.

Tõsi on paraku see, et mida rohkem saabub Euroopasse immigrante, seda vähem peavad nad kohanema kohalike kommetega, sest siia saabunud süürlasel on juba Väike-Süüria ees ootamas. Nad ei muuda ka oma tavasid, kuigi siin on paljud asjad, näiteks Idas nii loomulik vägivald “sõnakuulmatute” naiste kallal, karmilt karistatavad. Euroopa on näidanud neis asjades liigset pehmust, aktsepteerides mistahes erinevusi. See on tänapäeva Euroopa surmahaigus. Kõike peab tolereerima, kõigist peab hoolima, kõiki peab mõistma…  Elujõuline ühiskond saab hakkama enda ründajatega. Euroopa seda varsti enam ei suuda. Eesti ühiskond peaks õppima Lasnamäe variandi kaudu – see võõrapärase sümboliks saanud nähtus on viimase ajani olnud kui paise paesel pinnal, aga uued haavad ootavad juba löömist, sest Lõuna-Euroopa võõrastega enam hakkama ei saa.

Jüri Kukk,
poliitikavaatleja

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud