Jüri Saar: Kuidas kaitseme Eestit

Sõbrad Ameerikast saatsid uueks aastaks kirja, kus muretsesid Eesti pärast, kuna Putin soovib taastada oma kontrolli endise NSVL territooriumil. Niisugune pilt eemalt paneb meid enam mõtlema olukorra tõsiduse üle. Kuid üksnes muretsemisest ei piisa.

Vahetult pärast iseseisvuse taastamist räägiti Eestis palju totaalkaitsest s.t võitlusest, mis kestab, kuni on alles kasvõi põlvepikkune poisike. Rõhk taheti panna militaarset tüüpi võimekusele, arvuka hästirelvastatud regulaarväe ja reservarmee loomisele. Kuna Läänemaailma kaitsestruktuuridesse lõimumine paistis veel ebareaalne, saime loota eeskätt iseendale. Tol perioodil oli vaja rõhutada valmisolekut vabaduse eest relv käes võidelda ka suure ja ülekaaluka vaenlasega. Tänaseks on ohud kasvanud ja raskemini tuvastatavad, neile reageerimine muutunud keerukamaks.

1990. keskel hakati esimest korda rääkima teist tüüpi kaitstusest, mida nimetati globaalkaitseliseks ning mis põhines Eesti asumisel kahe tsivilisatsiooni piirialal. Globaalkaitse tähendas kogu riikliku ja ühiskondliku korralduse ülesehitamist läänelike mudelite ja põhimõtete järgi, et retoorika ja käitumise põhjal oleks ühetähenduslikult selge meie tsivilisatsioonis-kultuuriline kuuluvus. Piirjoon pidi asuma Peipsi järvel mitte ainult geograafiliselt vaid ka mentaalses tähenduses. Et me tõesti hoolime samadest väärtustest, mis on olulised lääne inimestele, et oleme omad ja mitte võõrad.

Eesti areng viimase kahe aastakümne jooksul on toimunud just nii, nagu prognoosis tsivilisatsioonide teooria. Suuri kõhklusi ja kahevahelolekuid pole olnudki, kuigi oli arvajaid, kes Eesti toimetulekut Venemaa-suunaliste tihedate sidemeteta ei suutnud ette kujutada. Euroopa Liitu ja euroalasse astumine ning ühinemine NATOga on märgilised sündmused meie terviklikus läänesuunalises lõimumisprotsessis. Sündmuste kulgu suunaks nagu mingi jõud. Kultuurilis-tsivilisatsioonilise käsitluse järgi on selleks ühine identiteet, mille põhjal kujunevad välja nii inimeste käitumismustrid kui ka riikluse vormid.

Nähes suuremat pilti oskame paremini hinnata siinmail toimuvat. Riigikaitse, milles põimuvad iseseisva heidutuse võimekus ja kollektiivne kaitse, on niisuguse identiteedi komponent. NATO laienemine tähendas poliitiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult stabiilse ruumi laienemist Euroopas. Meie riigi kaitsesse kuulub sisemine turvalisus ning näiteks võitlus korruptsiooniga kui läänelikku valitsemiskultuuri sobimatu ilminguga. Piir kõrgtasemel korruptandi ja riigireeturi vahel võib olla väga ebamäärane. Samuti on tähtis psühholoogiline kaitse s.h paanikatekitajate eest, kes nagu rikkis plaat kordavad: „Mitte keegi ei tule meile hädas appi“.

Kollektiivkaitse ei tähenda käed rüpes istumist ja lootmist üksnes välisabile, vaid see on partnersuhe, üksteise vastastikune tugevdamine. Meil on sõbrad ja liitlased, kelle tuge on täna rohkem vaja kui kunagi varem. Tegemist on välja teenitud dividendidega, mida meie sõdurid maksid ja maksavad geograafiliselt kaugel oma elu ja tervisega riskides. Me pole üksnes teiste loodud julgeoleku tarbijad, vaid selle aktiivsed loojad, seda näitab ka Guantanamo eksvangi vastuvõtmine ja tema eest hoolt kandmine. Nii väljendub solidaarsus, meie panus ühiste keerukate probleemidega toimetulemisse.

Kõige rohkem peab kartma lahkhelisid liitlaste hulgas, mil kõik hakkavad taga ajama oma pisikest reaalpoliitilist kasu unustades ühishuvid ja väärtused. Senikaua, kui Läänemaailm säilitab oma solidaarsuse, ühistest väärtustest hoolimise ja suudab hoida kokku, pole meile vastu panna tugevamat jõudu. Tuleb teha kõik selleks, et Ameerika oleks Euroopas jätkuvalt kohal, nagu külma sõja ajal, kui oli vaja hoida „venelased väljas“. Nõnda on arusaadav, miks Moskva toetab Euroopas nii vasak- kui ka paremäärmuslasi, sest need ajavad meid omavahel hästi tülli. Ning miks avalikku ja varjatud toetust jagub islamistidele, kes Moskva hinnangul „annavad Ameerikale vastu nina“.

Riigikaitsest räägivad täna kõik poliitilised jõud ja see on hea. Kuid jutust jääb väheseks, vaja on õigeid tegusid. Riigikaitse kulud peavad kasvama 3% SKT suunas, mitte vähenema. NATO jõudude siinset kohalolekut tuleb maksimaalselt suurendada ja mitte püüda luua paberil tankiarmeesid koos operetikolonelide ja -kindralitega. Need, kes räägivad muinasjutte Eesti reaalsest võimest omapead kaitsmisega hakkama saada, mängivad tegelikkuses meid otse Vene karu käppade vahele. Nagu paraku needki, kes suure suuga jutustavad riigikaitse arendamisest, kuid samas likvideerivad teovõimeka piirivalve ja lasevad riigipiiri võssa kasvada ning püüavad teha Kaitseliidust huvialaringi.

Peame olema ise tublid ja eksimused julgeolekuvaldkonnas lähevad kalliks maksma. Ameerika sõprade mure Eesti pärast soojendab südant eelkõige seetõttu, et meisse suhtutakse teisel pool ookeani kui omadesse. Kui õdedesse-vendadesse, kellega jagatakse ühisväärtusi ning keda ei jäeta üksi. Seda rõhutas ka president Obama Tallinnas olles ja seda kinnitavad järgnenud sammud lääne suurema sõjalise kohaloleku suunas.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud