Käde Kalamees: Eesti piimatootmise võib päästa vaid kiire ja õige tegutsemine

Minevikust teame, et eestlased on olnud tublid põlluharijad ja karjakasvatajad. Talu omamine ja talunikuks olemine olid au asjad. Riigivõim oli maarahva käes ja Eesti oli põlluharijate riik, kes suutis ära toita oma rahva ja põllumajandussaadusi eksportida.

Võrreldes 1939. aastat praeguse ajaga, peame 5 korda vähem lehmi. Oleme ostnud välismaalt säilitusainetega rikastatud toiduaineid, samas puhta toidu tootmiseks olid meil olemas nii kliima kui ka oskustega inimesed, kuid puudus riiklik tugi ja huvi.   Praegu näeme pankroti lainet piimakarja omavates majapidamistes. Hiljuti ehmatas Eesti loomakasvatajaid teada: Jõgevamaal seni edukalt tegutsenud 1300 lehmaga AS Perevara lõpetab piimakarja pidamise ning saadab lehmad lihakombinaati. Lihakombinaadi piimalehmade järjekorrad on juba veninud poolteise kuuni. Põllumajandusminister Ivari Padar ütleb: See, kas Eesti riik oma piimatootjaid ka kuidagi eriabiga toetada plaanib, selgub tema sõnutsi pärast valimisi, kui sõlmitakse koalitsioonileping. Kui piimakilo eest saadav tasu märtsi kuus 40,3 senti on detsembriks kukkunud 18-25 sendini, siis iga mõtlev inimene saab aru, et tegemist on suure kriisiga. Kes vastutab?
Läbi raskuste siiani ellujäänud toidutootjad on tublid, targad ja sihikindlad, kuid nüüd on hädasti vaja riigi appi. Kui seda abi ei tule, siis pole hiljem midagi päästa.

Eesti kohalikust piimaveise tõust – maatõust
1989. aastal näitasid kõik märgid, et Eesti võib saada vabaks. Suure entusiasmiga hakkas minu isa, Ain-Ilmar Leesment, taastama Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi . Tema unistus sai teoks 14. oktoobril samal aastal. Meie oma kohalikku piimaveise karja, Eesti maatõugu, tahtsid saada kõik  68 asutajaliiget. Oma esivanemate talu sai isa tagasi 1993.a. Alustatud maakarja taastamise ja ausse tõstmise töö usaldas ta 1995.a. minu kätte. Nende 26 aasta jooksul olen ma näinud nii halbu kui häid aegu, kuid just viimastel aastatel hakkasid väsima ka kõige tublimad aateinimesed, meie maainimesed, sest elu maal muutub järjest raskemaks. Mitte ainult väikesed- ja keskmised ettevõtted, vaid ka suured lähevad pankrotti, talupidajad lõpetavad tootmise ja maaelu hääbub. Ka linnaelu väikelinnades! Kes ja kus on öelnud, et praegune majandussurutis, kasvavad sotsiaalsed pinged ning valitsuse suutmatus neid asju korraldada on midagi permanentset ja midagi sellist, millel polegi alternatiive ning millega meie rahvas on suisa kohustatud leppima? Kas me saame ja kas me tahame? Huvitav on, et riik „jaksab“ toetada „ vaeseid“ välisriike. Ning seda ajal, kui oma rahvas kannatab ja elu maal kärbub. Meie tulevik on meie endi kätes!

Ka kõige võimatumates oludes saab palju ära teha, kui jätkub teadmisi, tarkust, kogemusi, analüüsi oskust ja tahtmist.  Võin seda väita oma töö põhjal. 1988 a alustasin maakarja uurimist tol ajal  suurimas Pärivere sovhoosi karjas (  413 lehma), kaitsesin 1989. Eesti Põllumajanduse Akadeemias maakarja-alase diplomitöö. Järk-järgult viisin ennast kurssi kogu Eesti territooriumil veel tolleks ajaks säilinud eesti maatõuga ( 692 lehma neljas majandis). Eesti maatõug oli ju põlu all okupatsiooni aastatel kui natsionalistide tõug ja seetõttu arvukus kahanenud kriitilise piirini, et tõug üldse alles jääks. Minule aga oli eesti maatõug armas juba lapsena, mil isa õpetas Pärivere maakarja laudas mind lehmi lüpsma. Suuruselt teist maatõugu karja (Maima OÜ-s 74 lehma) uurisin 1991-1993 ja kaitsesin magistritöö 1995.  Sain uusi teadmisi ka välismaalt – Inglismaalt, Norrast, Rootsist, Soomest, Prantsusmaalt, Hollandist mitmetel kordadel ja mitmetes projektides eesti maakarjaga osaledes. Järjest rohkem veendusin, et meie oma kohaliku, ohustatud tõu staatuses  väikesearvulise eesti maatõuga on võimalik teha aretustööd ja saada häid tulemusi. Tingimuseks ikka see, et maainimesed tahavad seda tõugu aretada ja hoida. Sellest ajast peale olengi vedanud eesti maatõu lehmade aretust.  Olen tänulik kolleegidele, kes on uskunud minu töösse ja seda tõugu aretavad ning säilitavad. Selle aasta alguseks on üle vabariigi 222 majapidamist, kus aretatakse  606 tõuraamatu lehma ja lisaks noorkarja. Igal aastal liitub terve rida uusi maatõu kasvatajaid, keda tuleb nõustada ja abistada ning sobilikke loomi tõuraamatusse kanda.  Rasketes oludes on maakari säilinud kindlasti ka seetõttu, et ta sai kantud ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsiooni arvele ohustatud tõuna juba 1993 ja Eesti on liitunud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise konventsiooniga. See tähendab, et ka Eesti riik  võttis endale kohustuse looduse mitmekesisust säilitada, st. oma kohalikke tõuge aretada ja säilitada.  Oleme välja võidelnud  ohustatud tõu toetuse maatõu kasvatajale alates 2000.a . Kõige keerukam periood oli siis, kui liitusime Euroopa Liiduga. Väga raske oli Põllumajandusministeeriumi ja Veterinaar- ja Toiduameti ametnikele selgeks teha, miks me ei peaks kõike soovituslikku üle võtma. Tolleks ajaks toimiv ülesehitatud struktuur ( sh. jõudluskontrolli tegemise kohustus) lammutati ja nüüd on tulemused käes, mida sai siis ka öeldud.   Seoses uue Maaelu arengu kava (MAK) perioodi algusega 2014 sai seegi kord Põllumajandusministeeriumis ametnikele selgitatud toetuse suurendamise vajadust. Kõikide meie ettepanekutega kahjuks ei arvestatud,  aga ikkagi suutsime ca 200 Euro suuruse toetuse viia 500 euroni maatõugu tõuraamatu lehmale ja lehmikule aastas uueks Maaelu Arengukava perioodiks 2014-2020.

Lõpetuseks
Siiski küsiks, kuhu on suunatud meie riigi põllumajanduspoliitika? Miks me ei ole suutnud seista selle eest, et kuuludes Euroopa Liitu, saaks meie põllumees toetusi, mis on vaja kohaliku elu arendamiseks? Valede, või ka korruptiivsete riiklike otsuste tagajärjel maaelu liigubki allakäigu trepil. Kvaliteetset kohalikku toitu tahab ju süüa iga inimene, aga see ei tule iseenesest, vaid ikka toidutootja suure töö ja pühendumisega.
Olen veendunud, et Eesti toidujulgeoleku saab kaugemas tulevikus kindlustada üksnes hajutatud, peretaludele toetuv ja keskkonnast hooliv põllumajandus. Aga talude tulevik sõltub tänastest otsustest.

Käde Kalamees -põllumajandusmagister
Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi taasasutaja, tegevjuht, tõuraamatupidaja.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Rohkem infot – www.maakari.eu

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud