Kalle Kaljuste: PPA-nimeline eksperiment ei ole end õigustanud

Riigi julgeoleku seisukohast täna järjest ohtlikumaks muutuv eksperiment nimega Politsei- ja Piirivalveamet on jõudnud tupikteele, kust tervena ja ühes tükis väljatulek on nii võimatu kui ka mõttetu.

Sõna võtma ärgitas mind nii siseminister Hanno Pevkuri võime piiriküsimuses musta valgeks rääkida kui Raivo Aegi artikkel „Mind üllatab, et Politsei- ja Piirivalveametit tahetakse lõhkuda“ Eesti Päevalehes 17. novembril. Rääkimata kahe kunagise siseministri piirivalve-teemalistest kirjutistest meedias. Kõigi ühiseks nimetajaks paraku teemast möödarääkimine, valefaktide esitamine ja hämamine. Näen selles peamiselt kahte põhjust.

Esiteks – juba nukraks traditsiooniks kujunenud – tõsiasja, et piiriturvalisuse olukorra vastu hakati siseministeeriumi ja valitsuse tasemel huvi tundma alles pärast kaitsepolitseiniku röövimist idapiirilt. Teiseks – kahjulikuks sisepoliitiliseks järjepidevuseks muutunud – erakondlikku põhimõtet, mille kohaselt ei tohi avalikult mitte kunagi mitte mingil tingimusel tunnistada poliitilisel tasemel tehtud vigu. Partei on eksimatu – see oli ka nõuka-aja kirjutamata reegel.

Algataja teenib Vene kapitali

Piiriturvalisuse masendava olukorra parandamise teebki raskeks asjaolu, et sasipuntra, millesse piirivalve praegu mässitud, pusisid omal ajal ühiselt kokku kolm praegust parlamendierakonda. Idee algatajaks ja jõuliseks läbisurujaks oli sotsiaaldemokraadist siseminister Jüri Pihl, kes pärast poliitilise karjääri lõppemist leidis tasuva töökoha Vene kapitali teenistuses. Tema järglased siseministritoolil, IRL-i kuuluvad Marko Pomerants ja Ken-Martti Vaher said alustatu elluviijateks ja eksperimendi nimega „PPA“ rakendajateks praktikas. Valitsusjuhi vastutusest raske portfell rippus kõik need aastad aga Reformierakonna kätes.

Seetõttu pole midagi imestada, et pärast kollektiivse pöördumise algatamist iseseisva piirivalve taastamiseks on ridamisi meediasse tormanud nii poliitikuid kui politseijuhte. Pöördumise algatajaid tulistatakse kibedate sõnavalangutega, kuid umbropsu ja puusalt.

Endine politseijuht Raivo Aeg näiteks kirjutab: „pärast Schengeniga ühinemist säilis otsene piiri valvamise kohustus täies mahus vaid idapiiril, mis eraldab meid Vene Föderatsioonist.“ Väide on kas teadmatus või teadlik vale. Euroopa Liidu välispiiriks on lisaks Eesti idapiirile ka meie merepiir täies mahus, lisaks lennnujaamad ja sadamad. Seda kõike tuleb valvata kooskõlas rahvusvaheliste reeglite ja Schengeni nõuetega, mida PPA praegu kahetsusväärselt ei täida. Piisab kui vaadata nõutava valvetiheduse silmnähtavat hõredust meie võsastunud idapiiril, rääkimata peaaegu valveta jäänud merepiirist.

Piinlikku teadmatust piirivalve suhtes on korduvalt üles näidanud ka siseminister Hanno Pevkur, kinnitades, et „Tarmo Kõutsi ajal ei olnud piiridel tehnilist valvet“ või esitades valeväiteid nagu „idapiiril ei täida piirivalvurid liikluspolitsei ülesandeid ega ole kunagi tâitnud.“  Lähiajalugu ja reaalsus räägivad millestki muust. Kõik tänased tehnilised valve- ja radarisüsteemid ehitas välja endine piirivalveamet ning seda ka ajal kui juhiks oli Tarmo Kõuts. Pärast piirivalve ja politsei liitmist survestati idapiiri piirivalvureid täitma korrakaitselisi ja liiklusjärelvalvelisi ülesandeid, samal ajal kui politsei piirivalvelisi ülesandeid ei täitnud ega täida. Nimetatud olukord kestab tänaseni, parimateks näideteks on Alajõe ja Vasknarva piirivalvurite korrakaitsepatrullid kaugel sisemaal ning siseminister Pevkuri enda sõnavõtt 20. oktoobri Riigikogu infotunnis. Kui eelöeldut nimetada ühendameti tingimustes „saavutatud ühiseks hingamiseks“ nagu Raivo Aeg seda teeb, siis on see välja pressitud üliküünilise hinna ja nõrgema poole allasurumise kaudu.

Piirivalve politsei doonoriks

Eelöeldust tulenebki allakirjutanu hinnangul peamine põhjus, miks oli vaja hästitöötav ja tugev piirivalve peaaegu vägisi liita politseiga. Üha nõrgenev korrakaitsesüsteem vajas hädasti värsket verd ja lisaressurssi, eelarveraha aga kulus muudele eesmärkidele. Ühendameti moodustamisega muudeti piirivalve politsei doonoriks. Piltlikult öeldes said PPA-d kamandavad politsejuhid juurde hunniku tinasõdureid, keda õhinal omatahtsi liigutama hakati. Üle võeti piirivalve lennukid, kopterid, laevad, kaatrid, hõljukid. Piirivalvurid tõsteti välja nende endi rajatud peamajast, sisse aga kolisid politseipealikud oma arvuka kaaskonnaga. Piirivalvetöö korraldati ümber politseipõhiselt, arvestamata valdkonna spetsiifikat ja rahvusvahelisi nõudeid. Nagu märkis tabavalt üks kaitseväkke lahkunud piirivalveohvitser, polnud see „mitte ühinemine, vaid pealesunnitud abielu.“ Ettenägelikud piirivalvurid, kes osutasid liitmisega kaasnevatele ohtudele, langesid repressioonide ja ametkondiku survestamise alla. Neile jäi kaks võimalust – kas lahkuda organisatsioonist või lõuad pidada ja edasi teenida. Kui keegi ehk lootiski, et ühendamisega saavutatav „sünergia” aitab ka piiri valvamist tõhustada, siis tegelikkuses seda ei juhtunud. Politsei ressurssi, nii füüsilist, tehnilist kui vaimset, piirivalvele abiks ei tulnud. Suurem tasalülitas väiksema ning toimunu ei teinud õnnelikuks kumbagi poolt.

Tänaseks on doonori rolli määratud piirivalve verest tühjaks jooksmas, kuid politsei põsed vere juurdevoolust samuti ei õheta. Kuidas võis nõnda juhtuda, kui omaaegsed eesmärgid olid üllad ja uljad? Jüri Pihli kinnitusel oli ametite ühendamise peaeesmärk tõsta Eesti elanike turvalisust ja PPA ametnike motivatsiooni. Kumbki neist ei ole täitunud, pigem on läinud vastupidi. Siseturvalisus on võrreldes 2009. aastaga kõike muud kui tõusnud, piirivalvurite motivatsioon pole aga kunagi varem olnud nii madal ja nende lahkumise protsent nii murettekitavalt kõrge. Ka oodatud kulude kokkuhoid ei ole teostunud kaugeltki sellisel määral, nagu seda ühendamisel kavatseti. Personalikulude vähendamisega tõusid majanduskulud, dubleerivad tegevused ei kadunud kuhugi ning info liikumine ja koostöö jäid samaks nagu nad olid eraldi ametkondade ajal.

Raivo Aeg kinnitab: „ühendameti loomisele eelnes põhjalik analüüs ja poolt- ning vastuargumentide kaardistamine.“ Tegelikkuses seda aga ei toimunud. Kõigepealt võeti vastu poliitiline otsus, seejärel hakati siseministeeriumis otsima sellele usutavaid põhjendusi.

Analüüsi puudumist ja ühendamise halba ettevalmistust seletab asjaolu, et kohe pärast PPA töölehakkamist algasid lõputud kärpimised ja „optimeerimised“, mis suurenesid iga aastaga. Enim on lahkunud töötajaid praeguse peadirektori Elmar Vaheri ametiajal. Meedias eelnesid sellele Vaheri põhjendused, miks koondamine on hädavajalik, järgnesid aga juba appikarjed, kui selgus, et oks, millel istutakse, on omaenda käega läbi saetud. Piirivalve väljakurnamine ja lõputu lisaraha otsimine „sisemiste reservide arvelt“ kõrvuti riikliku siseturvalisuse pideva langusega on PPA ajanud tupikteele, kust tervelt ja ühes tükis väljatulek on võimatu ja ühtlasi mõttetu. Seda tõestavad nii viie aasta kogemused kodumaa idapiiril kui ka Leedu ja Sloveenia kurb praktika politsei ja piirivalve ühendamise ning taaslahutamise osas.

Möödunud kümnendi keskel läbi viidud piirivalvesisest reformi, millega 14 kunagist regionaalset juhtimiskeskust koondati neljaks piirivalvepiirkonnaks ning sisuliselt sarnast politseireformi samal ajajärgul tuleb tunnustada. Suureks veaks kujunes aga kahe ametkonna liitmine.

Lisaks politsei- ja piirivalvetöö erinevustele, meetodite ja juhtimisvõtete mitteühildumisele, ei ühildunud ka kahe ametkonna organisatsioonikultuurid. Kui piirivalve loodi praktiliselt nullist, tuginedes paremale äranägemisele, kahe ilmasõja vahelise Eesti piirivalve kogemusele ja välisriikide, eriti Soome piirivalve ülesehitusele, siis tänane politsei sirgus hoopis erinevalt pinnalt. Piirivalvurite mundriau, ohvitserieetika, auastmetel tuginev karjäärisüsteem ning isamaalistel traditsioonidel põhinev tugev identiteet said uues ühendametis tugeva tagasilöögi ning on viie aastaga sisuliselt hävitatud. Tagajärjeks on  motivatsioonitud ja frustreeritud töötajad, kes esimesel võimalusel valmis lahkuma ning täiendama kaitseväe või kaitseliidu ridasid või asuma tööle kodumaast kaugel.

Viimane aeg on tupikteel rapsivale poliit-eksperimendile anda tagasikäik ja alustada uuesti juba kahe eraldiseisva ja omaaegset tihedat koostööd jätkava ametkonnana. Piirivalvet peavad juhtima ja arendama asjatundjad, väljaõppinud politseijuhid selle asemel aga keskenduma logiseva korrakaitsesüsteemi toestamisele. Samuti peab tõsiselt kaaluma piirivalve riigikaitselise võimekuse taastamist ning talle migratsioonijärelvalve ülesannete üleandmist. Mõlema organisatsiooni taassünd ei tõukuks tühjalt kohalt, sest kogu vajalik haldusaparaat, olmeruumid, struktuurid ja plaanid on endiselt olemas. Kogemusedki veel üsna värsked. Kas aga tänastel poliitikutel on piisavalt riigimehelikku tahet, et selg sirgu ajada ja tehtud viga viimaks tunnistada? Idapiiri taga toimuv teeb meid ärevaks ja murelikuks.

Aeg aga töötab täna meie kahjuks.
Loodan, et Riigikogu menetleb vastutustundlikult 9. detsembril Riigikogu juhatuse esimehele üle antud piirivalve taastamist käsitlevat kollektiivset pöördumist.
Piirivalve taastamine iseseisva organisatsioona ei ole Eesti Vabariigi arengus samm tagasi. See on samm edasi. Suutlikkus õppida oma vigadest näitab ühiskonna küpsust.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud