pagulane

Karl Rammo: Operatsioon 326 ehk sõjapõgenike ümberpaigutamine

Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud pagulaste ümberjagamine Euroopas. Muuhulgas on avaldatud ka sõjapõgenike arv, keda Eesti peaks olema võimeline vastu võtma. Alates päevast, mil seda otsust meedias kajastama hakati, on levinud mitmeid arvamusi. Ühelt poolt viidatakse pagulastele kui “muidusööjatele”, tuuakse näiteks Rootsi pagulaspoliitikat ja ohtlikke linnaosasid ning ollakse võrdlemisi kitsarinnaliselt mõeldes igasuguse pagulaspoliitika lõdvendamise vastu. Teisalt ja kahjuks ka vähem on selliseid inimesi, kes tahaksid aidata sõjapõgenikel siia integreeruda, alustada uut elu ja tutvustada neile meie kultuuri.

Pagulastele on elu Eestis niigi keeruliseks tehtud. Alustades sellest, et toetused on madalad ja lõpetades sellega, et esimesed 6 kuud ei tohi pagulane üldse Eestis tööd teha. Pigem on tõenäolisem stsenaarium, kus pagulane satub illegaalse piiriületuse eest vanglasse, kui et ta saab siin tööd tegema hakata. Sõjapõgenikud ei vaja paljut. Nad ei saa oma kodumaal elada. Kõik, mida nad soovivad on rahu ja see, et hommikul tööle minnes ja õhtul tagasi tulles oleks nende kodul katus peakohal või oleks üleüldse koht kuhu minna. On viimane aeg üle vaadata pagulasi puudutavad seadused ja neid inimlikumaks muuta. Inspireeriv oli 14. mail Postimehes avaldatud artikkel Sudaanist pärit mehest, kelle asüülitaotlus sai rahuldatud ja kes saab lõpuks hakata tööd otsima. Mehel on bakalaureusekraad õiguses. Tegemist on kõrgelt haritud inimesega, kes on olnud sunnitud jätma oma õe ja venna sõjast räsitud kodumaale. Mul on kahju, et üsna suure tõenäosusega ei saa see sudaanlane oma kõrgharidust siin kasutada. Ilmselt tuleb tal leppida palju vähemaga, kui ta suuteline oleks.

Meie õhuruume turvavad teistest liikmesriikidest pärit hävitajad ja nende piloodid. Küsimus on selles, miks need piloodid on nõus lahkuma oma kodumaalt ja tulema siia Eestisse meid kaitsma. Sama hästi võiksid nad teha tööd oma sünnimaal ning lasta 1,3 miljoni elanikuga väikeriigil vaikselt kulgeda. Nad teevad seda seetõttu, et on NATO liikmesriigina kohustatud meid kaitsma ning austavad seda kokkulepet. Eesti on liitunud Genfi konventsiooniga, mis sätestab reeglid, kuidas tuleks kohelda pagulasi ja kaitsta inimõiguseid. Seeläbi on ka meil teatud kohustused, mida tuleb täita. Kahjuks ei mõista paljud inimesed olukorra tõsidust ega suuda panna ennast pagulaste olukorda. NATO kaitseb Eestit, aga meie ei soovi teisi inimesi kaitsta. Miks peaks siis NATO oma vägedega meie eest meie tööd tegema, kui me ise teisi aidata ei soovi?

Rääkides probleemidest praeguses ühiskonnas ja otsustest, mida me langetama peame, tuleb paratamatult vaadata ka ajalukku. 1940. aastatel Eestist Rootsi põgenenud inimesi võib samuti iseloomustada kui pagulasi. Rootsi riik ei saatnud neid tagasi, vaid võttis meie kaasmaalased vastu. Hiljem kiideti mitmel korral näiteks Eestist pärit arste, kellest Rootsis puudus oli ja kes oma tööga teise riiki panustasid. Miks on paljud meie ühiskonnas elavad inimesed veendumusel, et sõjapõgenike seas on ainult harimatud inimesed, kelle eest meie oleme sunnitud hoolitsema ja kes ise midagi teha ei taha või ei oska? Pagulased võivad luua meie ühiskonda lisaväärtust. Neil on teistsugune kultuuriline taust, aga see ei ole alati halb. Pagulasi ei saa üldistatult võtta kui islamiäärmuslasi või muidusööjaid. Nende seas on erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt. Eestist on lahkunud väga palju inimesi ja mitmetest spetsialistidest on pidevalt puudus. Miks ei võiks nende 328 pagulase seas olla inimesi, kelle oskustest oleks Eesti ettevõtetele ja riigile tervikuna kasu? Kui me ise ehitame müüre ja leiame pidevalt vabandusi, siis ei olegi põhjust arvata, et pagulased siin midagi muud peale toetuste saamise teha saavad, sest me ise lihtsalt ei võimalda neile seda.

On arusaadav, et inimesi teevad viimased uudised pagulaste ümberjagamisest murelikuks. Samas ei tasu üle mõelda ja näha probleemi selles, kus seda ei ole. Praegu peaks olema pigem küsimuseks see, kuidas pakkuda pagulastele võimalikult häid tingimusi ja võimalust meie ühiskonda sissesulanduda. Kuidas luua selline õhkkond, et need kolmanda maailma sõjapõgenikud tunneksid ennast Eestisse tulles samamoodi nagu meie kaasmaalased 1940. aastatel Rootsi sisenedes? Ma usun, et me võiksime teha kõik endast oleneva, et kaitsta inimõigusi ja aidata hädasolijaid nagu meid aidatakse NATOs ja Euroopa Liidus. Me võime kahelda ja kaalutleda selle üle, kuhu pagulasi paigutada ja kuidas neile eluks vajalikku pakkuda, aga me ei tohi juurutada ühiskonnas ebatolerantsust ja kohati rassistlikku mõttelaadi.

Karl Rammo

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud