Malle Pärn: Ketserlikke mõtteid meie vabadusest

Meil räägitakse viimasel ajal väga palju vabadusest ja vabadustest. Aga kuidagi liiga ühekülgselt. Oma vabadusi kaitsevad häälekalt need, kes oma tegevusega teistelt vabadust röövivad. Kultuurihävitajad nõuavad viisakatelt kodanikelt jäägitut tolerantsust lärmi, vägivalla, valede ja roppuste suhtes, ning katset kultuuri viisakuse piiridesse suunata nimetavad nad väljendusvabaduse piiramiseks.

Me elame nagu mingis valede-udus, me oleme unustanud oma esivanemate keele ja meele, me ei oska enam vahet teha hea ja kurja vahel.

Terrorist on see, kes rahumeelseid kodanikke solvab või haavab, mitte see, kes kaasinimest vägivalla eest kaitsta püüab! Me peaksime hukka mõistma vägivallatseja, mitte selle, kes teda avalikult kritiseerida julgeb. Meil juhtub kuidagi vastupidi. Meil kaitstakse vägivallatseja vabadust, aga ohvrit sarjatakse kui vägivallatseja vabaduse piirajat.

Mis on üldse vabadus? Kas inimene saab ühiskonna liikmena olla täiesti vaba? Kellel on õigus endale vabadusi nõuda, ja milliseid vabadusi tohib inimene endale nõuda, kui ta elab teiste inimeste keskel?

Vabadusega võrdväärne mõiste on sõltumatus. Võtame näiteks mehe, kes elab kortermajas, kellel on naine ja kolm last, kes käib iga päev autoga pangas tööl. Kui vaba, kui sõltumatu ta on?

Sõnavabadust ei ole vaja piirata seal, kus avalikult antakse sõna vastutusvõimelisele inimesele, kes austab kaasinimeste kultuuritraditsioone ja vaimseid väärtusi. Kes oskab lugu pidada ka endast kui ausast ja haritud inimesest. Kel on piisavalt vajalikke teadmisi probleemist või nähtusest, mille kohta ta sõna võtab.

Missugused väärtused on meile kui rahvusele olulised ja pühad? Kõige kindlam tee rahvust hävitada on lõhkuda või diskrediteerida tema väärtushinnangud. Ilma ühiste väärtushinnanguteta rahvus on juba väljasurnud rahvus. See, kes neid väärtushinnanguid oma mõtteavaldustes või loomingus ei austa, peab arvestama sellega, et tema loomingut tsenseeritakse, või asetatakse kuhugi alamasse kategooriasse, mittesoovitavate teoste hulka, koos vastava hoiatava märgistusega. Nii toimub see kultuurses riigis, mida juhib oma vastutusest teadlik valitsus.

Kas kallas piirab vee vabadust? Või annab ta hoopis veele vormi, mille tulemusena meie maakeral on jõed, järved, mered, ookeanid, saared, mandrid? Kevadine üleujutus võib olla kõrvalt kena vaadata, aga inimese elukeskkonnale teeb see kahju.

Kas aednik piirab umbrohu vabadust, kui ta peenrale vaid porgandid alles jätab? Mis saaks meist siis, kui me kõigil taimedel oma peenardel vabalt kasvada laseksime? Kui me ühtegi taimekahjurit oma aias ei hävitaks?

Kas me oskame elus alati teha õigeid valikuid? Kas me teame kindlalt, mis on meile kasulik ja mis on kahjulik? Kui palju me suudame ette näha oma mõtete, soovide ja tegude tagajärgi? Kui vastutusvõimelised me oleme?

Kui palju me vajame vabadust, kui palju tuleks meie vabadust piirata, et see meid ei hävitaks? Kui palju tohib meie vabadust piirata, et see meie elu arengut ei takistaks? Kas me tohime kaitsta inimese vabadust ennast hävitada? Miks me siis narkomaanidele  politsei poolt konfiskeeritud narkootikume ei jaga?

Täieliku vabaduse lubamine kõigile kõigeks on võrdne hullumeelsuse seadustamisega. Sellega antakse võim riigis hullude või kaabakate kätte, sest nemad on agressiivsemad  ja nad ei hooli oma tegude tagajärgedest. Arenenud inimene seab endale ise piirid ning suudab oma instinkte vaos hoida, teda pole vaja tsenseerida ega tema vabadust piirata. Kultuuri ja ühiselu piiride järk-järguline nihutamine kombelõtvuse ja väärituse suunas viib meid rahvusena kindlasse hävingusse.

Tuleb vahet teha vabaduse ja lõtvuse vahel. Lõdva käega pole võimalik raskust tõsta, sõrmed ei pea kinni ja käsi ei liigu paigast. Ka vabalt liikuvas käes on alati mingi pinge. Nõnda peab olema ka meie hinge- ja vaimuelu, ning looming. Mitte lõdvestunud paigal-aelemine, vaid loomuliku pingega suunatud mõtestatud liikumine. Pinge ja pingutus ei ole vabaduse piiramine, vaid inimese eluks ja arenemiseks vajalik seisund.

Moraalireeglid pole välja mõeldud üksikisiku vabaduse piiramiseks. Vastupidi. Moraalireeglid hoopis kaitsevad üksikisiku vabadust. Seda ei ole tänapäeval ilmselt kerge mõista. Moraalireeglid lähtuvad üldistest ajaloolistest väärtushinnangutest ning on rahvuse püsimise nurgakivid. Riik (poliitika) ja avalikkus (meedia, kultuur) ei tohi kaitsta kultuurihävitaja vabadust. Riik ja avalikkus peavad kaitsma viisaka kodaniku vabadust.

Siis pole viisakal kodanikul vaja karta, et keegi teda avalikus kultuuriruumis solvab, alandab, sõimab, laimab. Ta võib avaldada oma mõtteid ka siis, kui need üldkehtivate eelarvamustega kokku ei lange. Ta võib vabalt võtta raamatukogust ükskõik millise raamatu, ilma et peaks alati kontrollima, kas see ei sisalda ebatsensuurseid sõnu. Jah, muidugi, ka need on osa meie keelest, aga nende jaoks on oma koht, kultuurne kirjandus ja ajakirjandus ei trüki neid sõnu paberile. Ja see ei ole kirjutaja vabaduse piiramine, see on kultuurse lugeja vabaduse kaitsmine.

See on rahvuse väärikuse alleshoidmine ja kasvava sugupõlve kaitsmine kultuurihävitajate eest. Kui me ennast rahvusena ei austa, siis me oleme rahvusena juba surnud.

Ka ori võib olla väärikas, kui ta pole ennast vabatahtlikult orjaks andnud. Meie rahva suur osa on ennast vabatahtlikult orjaks andnud, oma aust ja väärikusest loobunud, nad põlgavad isiklikult ennast ja sellest johtuvalt ka oma kaasmaalasi. Nad austavad vaid orjapidajat, lääne kapitalisti või selle kohalikku teenrit, kelle ette nad on maani maha kummardunud, ja kelle tahtmist nad rõõmuga täidavad.

Kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest. Piirata tuleb aga nende vabadust, kes seda igati takistada püüavad.
Et me rahvusena võiksime ellu ärgata ja tõeliselt elama hakata…

Malle Pärn, EKRE

vabakutseline näitleja ja teoloog

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud