Mart Nutt: Euroopa muutunud julgeolekupilt

Venemaa agressioon Ukrainas on lõhkunud ära kogu julgeolekustruktuuri, mis kujunes Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel.

Külm sõda tuletas sõjajärgsetel aastatel inimestele pidevalt meelde, et pea kohal kummitab tuumasõjaoht. Ent see oht ei realiseerunud kuumaks sõjaks. Jõudude tasakaal ja teadmine, et tuumasõjas võitjat ei ole, hoidis kuumad sõjad Euroopast eemal ja maailm jäi alles. Pingelõdvendus viis Helsingi kohtumiseni 1975, kus Euroopa riigid, USA, Kanada ja NSV Liit leppisid kokku, et vägivaldsel teel riigipiire ei muudeta. Saksamaa ühinemine, NSV Liidu, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia lagunemine Helsingi kokkulepet ei rikkunud. Need protsessid kulgesid pooltevahelisel kokkuleppel ja selle hinnaks oli liiduvabariikidevaheliste piiride tunnustamine riigipiiridena, kuivõrd ebaõiglane see ka ei tundunud. Venemaa jaoks oli valus Krimmi jäämine Ukraina koosseisu, kuid rahu huvides, ja põhjusel, et Ukrainas asuvad tuumarelvad ei satuks rahvusvahelisse relvakaubandusvõrku, oli Venemaa vastutasuks tuumarelvade endale saamise eest valmis garanteerima koos USA ja Suurbritanniaga Ukraina territoriaalse terviklikkuse. Jeltsinil, vaatamata paljudele puudustele, oli mõistus ikkagi peas.

Nüüd, peale Venemaa Krimmi annekteerimist, on Helsingi kokkuleppe põhimõtted, riigipiiride puutumatus ja suur osa rahvusvahelisest õigusest, mis reguleeris riikidevahelisi suhteid, visatud prügikasti. Kui veel Kosovo tunnustamist ja Abhaasia ning Lõuna-Osseetia eraldamist Gruusiast andis tõlgendada Helsingi üldpõhimõtete säilimisena, kuna need territooriumid ei läinud ühe riigi koosseisust teisele riigile, siis Krimmi annekteerimine muutis Helsingis saavutatu olematuks. Enam ei ole ühelgi riigil mingit kindlust, et temaga ei või tugevam ja suurem naaberriik samamoodi talitada.

Võime öelda, et oleme mõneti tagasi Teise maailmasõja eelses kui ka järgses seisus. Venemaast on saanud Natsi-Saksamaa analoog, kes alistab vägivallaga naaberriike. Ja maailm vaatab seda tegevusetult pealt. Teisalt on alanud uus külm sõda. Paralleelid varasema külma sõjaga on ilmsed.

  1. Otsest sõjategevust vastasblokkide (Venemaa ja NATO) vahel ei ole. Nende vahel on säilinud diplomaatiline, poliitiline ja majanduslik läbikäimine.
  2. Vaenutegevus toimub kolmandate riikide territooriumil. Kunagi olid kuumadeks sõjakolleteks Hiina, Korea, Vietnam, Angola, Etioopia, nüüd Süüria, Gruusia, Ukraina.
  3. Mõjusfääre hoiti kontrolli all jõuga, vajadusel sõjalise interventsiooni abil (Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968, Afganistan 1979, Gruusia 2008, Ukraina 2014).
  4. Vastaspoolte vahel toimus ulatuslik luuretegevus, info- ja propagandasõda, psühholoogiline sõda ja mõjutustegevus „kasulikke idioote“ kaasates.
  5. Vastaspoole poliitiline ja majanduslik kahjustamine kõikvõimalikul moel.
  6. Kunagi ei kadunud oht, et külm sõda kasvab üle kuumaks. Berliini blokaadi ajal 1949 ja Kariibi kriisis 1962 oldi tuumasõjale ülilähedal. Nüüd oleme „suurele sõjale“ lähemal kui kunagi pärast 1962. aastat. Ainult et siis oli kõigil osalistel midagi kaotada, et mitte öelda, kaotada kõik. Putin on mänginud Venemaa olukorda, kus varsti ei ole kaotada mitte midagi. Nii nagu Hitleril 1945.

Kui agressorit ei peatata, läheb ta edasi. Niikaua, kuni saabub lõplik häving. Demokraatlikud riigid oleksid veel 1938 suutnud ohjeldada Hitlerit ja võimalik, et vältida Teist maailmasõda. Kuid nii, nagu sõnas Churchill Müncheni sobingu järel: “Britannial oli valida häbi ja sõja vahel. Britannia valis häbi ja sai kaela ka sõja.” Loodame, et ajalugu ei kordu.

Mart Nutt
IRL

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud