Mart Raun - filmiarvustus

Mart Raun – filmiarvustus: Avengers: Age of Ultron – Tasujad: Ultroni ajastu (2015)

Režissöör: Joss Whedon
Stsenaarium: Joss Whedon

Osades:
Robert Downey Jr. (Tony Stark/Raudmees)
Chris Hemsworth (Thor)
Mark Ruffalo (Bruce Banner/Hulk)
Chris Chris Evans (Steve Rogers)
Scarlett Johansson (Natasha Romanoff)
James Spader (Ultron)

Operaator: Ben Davis, kunstnik: Charles Wood, kostüümikunstnik: Alexandra Byrne, montaaž: Jeffrey Ford & Lisa Lassek, heliloojad: Danny Elfman & Brian Tyler.
Produtsent: Kevin Feige.

141. min

“FILM, MIS TUNDUB NAGU PÄRIS KOOMIKS “

On väga raske kirjutada Marveli uutest filmidest end kordamata. Ja kas neid tasubki kritiseerida – publikumenu ja fännide rahulolu on tõestus, et koomiksistuudio filmid üldjoontes toimivad. Tegu on lõbusa, hoogsa ja pretensioonitu meelelahutusega, mis tihti kannatab korraliku fookuse ning reaalse ohu puudumise all. Üsna raske on teha filmi superkangelastest, kes on peaaegu surematud.

Vaatasin enne kinnominekut veelkord esimest osa (“The Avengers” – “Tasujad”) ja ka see kannatab samade probleemide all. Kui päris aus olla, ei suuda ma siiani mõista antud filmi ülipositiivset vastuvõttu. Tegu on funktsionaalse blockbuster’iga, mis on kohati lõbus ja vaimukas,  kuid kannatab mageda ning televisiooniliku teostuse ning skemaatilise stsenaariumi all. Tegu on minu jaoks ühe nõrgema filmiga Marveli universumis- kordagi ei tekkinud tunnet, nagu oleks kaalul miskit olulist ning õhus reaalne oht.

“Avengers: Age of Ultron” – “Tasujad: Ultroni ajastu” parandab selle vea ning filmi esimeses pooles valitseb reaalne oht ja põnevus. See kõik on tänu Ultronile ning tema käsilastele, kes pea esmakordselt Marveli filmide ajaloos suudavad üliinimlikele superkangelastele vastu astuda. Tony Stark (Downey Jr.) kardab kaotada oma kaasvõitlejaid ning üritab taaskäivitada unarusse jäänud tehisintellekti poolt juhitava rahuvalveprogrammi. Paraku läheb plaan luhta ning Tony loob võimsa vastase – Ultroni (Spader), kes muutub suureks ohuks nii Tasujatele kui tervele inimkonnale.

Kuigi režissöör-stsenarist Joss Whedon’i (“Serenity”) film venib juba alguses (peostseen tundub ääretult pikana), on õhus lootus, et film keskendub seekord tegelaskujudele. Näiteks Bruce Banner ja Natasha Romanoff on üksteisesse armunud. Miks, sellele ei saa me vastust. Lihtsalt. Banner on unustanud oma tegeliku armastuse Betty Ross`i. Betty’l oli keskne roll kahes esimeses Hulk’i filmis ja isegi siis, kui Whedon’i meelest ei lähe need arvesse, tundub suhe kuidagi kummalisena. Võib-olla on peitub probleem selles, et Ruffalol ja Johanssonil puudub ekraanikeemia. Elizabeth Olsen’i kehastatud Scarlet Witch, kelle taustalugu ei leia korralikku arendust, suudab kõik Tasujad rivist välja lüüa ning panna nad oma hirmudega silmitsi. Aga lõpuks pole ka sellel erilist tähendust (kui Hulk’i liin välja arvata). “Ultroni ajastus”leidub toredaid ideesähvatusi, mis kahjuks ei teeni tervikut. Praktiliselt ükski kõrvalliin ei leia loo lõpus lahendust. Tony Stark ei pea vastutama oma vigade eest, Hawkeye pereliin on üllatavalt ebaoluline ning Bruce Banner’i ja Natasha lugu leiab küll lahenduse, aga ei ole hästi välja arendatud. Banneri konflikt ja valik jääb lihtsalt skemaatiliseks.

Kõik eelnev laieneb probleemile, mida Marvel pole üheski oma MCU (Marvel Cinematic Universe) filmis suutnud lahendada – järjekordne üleprodutseeritud viimane set piece, kus puudub draama. Tegelaste eesmärgiks on päästa inimesed ja peatada kurjam. That’s it. Nad ei pea sisimas midagi saavutama või avastama (kui  ehk  välja arvata esimese Tasujate-filmi idee kordus – nad peavad kokku hoidma kui meeskond). Aga see pole eriti huvitav. Toon näite. Millest rääkis näiteks teise superkangelase meeskonnale keskenduva filmi : “X-Men: First Class” lõpp? Kogu loo ja actioni keskmes oli põhimõtete konflikt Xavieri ja Magneto vahel. Xavier ei taha, et Magneto tapaks Shaw, olles öelnud, et see ei too talle rahu. Kui Magneto tapab Shaw, lõpeb ka nende sõprus. Kogu actioni keskmes on põhimõtete konflikt ning tegelaskujudevaheline draama. Lugu sellest, kuidas kahest sõbrast saavad vaenlased.

Lõppvaatus peaks kangelased proovile panema mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. See on hetk, kus nad peaksid seisma vastu oma isiklike deemonite ja valikutega. See aga puudub peaaegu kõiges Kevin Feige produtseeritud Marveli filmiuniversumi (MCU) teostes. Just seetõttu jätavad need filmid lõppedes tühja tunde. Tõsi, Whedon üritab draamat lisada Scarlet Witch’i tegelaskujule, aga see tundub kunstlikuna. Märuli- ja koomiksifilm ei pea alati otseselt millestki jutustama ning võib olla lihtne meelelahutus. Aga siis ei tasu filmi esimeses pooles teha nägu, nagu üritataks pikavõitu ekspositsioonistseenidega karakteripõhist draamat üles ehitada.

Kõige suurem üllatus on see, et huumor, mis võiks paberil töötada, ei pruugi seda seekord teha filmis. Kui esimest filmi vaadates naersin ma mitmes kohas, siis siin mitte kordagi. Heal juhul ainult muigasin. Komöödias on kõige olulisem ajastus, ent siin tundub see tihti paigast ära olevat. Naljad tulevad ebasobivatel hetkedel (nagu näiteks lõpumärulis, kus see tundub kohatu) või tunduvad pingutatuna. Ka näitlejad tunduvad palju mehhaanilisemad kui eelmistes Marveli filmides. Kõrvutades “Ultroni ajastu” dialoogistseene Raudmehe triloogia omadega tundub kõik uimane ja autopiloodil olevat. Ainult James Spader suudab Ultron’i rollis ekraanile energiat tuua.

Muus osas on aga Joss Whedon’i režii palju kompetentsem kui eelmisel korral. Märulistseenidel on parem üleshehitus ning nagu eelnevalt mainitud, on neis kohati tunda põnevust ja ohtu. Koomiksifännid ja ülevõlli -actioni nautijad võivad  õnnelikud olla. Kui päris aus olla, siis esmakordselt tekkis mul koomiksifilmi vaadates lapsik rõõmutunne, nagu näeks linateost, mis suudab superkangelaste seiklusi paberil üks-ühele kopeerida. “Ultroni ajastu” tundub nagu koomiks. Tegelastevahelised kaklused (Raudmees vs Hulk) on koomiksipaneelide väärilised ning paremini põhjendatud kui esimesel korral ning kogu pildikeel palju rikkam. See, kuidas Whedon suudab nii paljude tegelaskujude vahel laveerida, on omamoodi märkimisväärne. “Ultroni Ajastu” järgib “The Empire Strikes Back’i” (1980) eeskuju ning on palju süngem, komplekssem ja huvitavam kui “Tasujate” esimene osa. Erinevalt parimast “Star Wars’i” filmist ohverdatakse aga karakteridraama suurele vaatemängule. Fakt, et filmi esimene montaaživersioon kestis kõvasti üle kolme tunni, annab põhjust oletada, et Whedon’i plaanitud lugu oli palju paremini konstrueeritud. Venivusele vaatamata on tunda, et ekraanile jõudnud filmi on kõvasti kärbitud. Lisaks nõrgalt arendatud liinidele kaob näiteks Hulk viimases kolmandikus pikaks ajaks.

Kas mul oli lõbus – jah, kohati. “Avengers: Ultroni ajastu” meenutas paljus “Star Trek Into Darkness” vaatamist. Hoogne ja nauditav meelelahutus, mis kohe peale lõputiitreid narratiivi puudujääkidele mõtlema paneb. Mõlemad filmid üritavad jätkata kuulsat Ian Fleming’u ja 007 filmide loogikat: visata ekraanile võimalikult palju asju, pakkuda vaatajale vaatemängu ja eksootilisi võttepaiku ning viia lugu nii kiirelt edasi, et keegi ei jõua mõelda toimuva idiootsusele.

Tundub, et olen vähemuses, aga minu jaoks on teine osa nauditavam kui esimene. Kui “Tasujad” on igav, ent üsna terviklik, siis “Ultroni ajastu” on põnev, ent kaootiline. Lõppude-lõpuks on aga Marveli filmiuniversumi teosed suunatud niikuinii 7-14 aastastele ja kui nemad on rahul, siis pole mõtet minul nuriseda. “Ultroni ajastu” on igatpidi nagu koomiks – põnev, kirju ning episoodiline. Ja isegi siis, kui ma järgmised 100 osa ära vaatan, pole lugu veel läbi. See tähendab kahjuks, et narratiivil pole korralikku algust, keskpunkti ega lõppu.

Plusspunktid selle eest, et filmitegijad kasutasid vahelduseks Arvo Pärdilt midagi muud, kui “Spiegel im Spiegel”, ” Für Alina”või “Tabula Rasa”.

 Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes

filmi treiler: www.youtube.com/watch?v=rD8lWtcgeyg

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud