Mart Raun - filmiarvustus

Mart Raun – filmiarvustus: Birdman & Big Eyes

birdman_poster     big_eyes_poster

Birdman (2014) | IMDB

Režissöör: Alejandro González Iñárritu
Stsenaarium: Alejandro González Iñárritu, Nicolás Giacobone, Alexander Dinelaris & Armando Bo

Osades:
Michael Keaton (Riggan)
Emma Stone (Sam)
Zach Galifianakis (Jake)
Naomi Watts (Lesley)
Andrea Riseborough (Laura)

Operaator: Emmanuel Lubezki, montaaž: Douglas Crise & Stephen Mirrione, kunstnik: Kevin Thompson, kostüümikunstnik: Albert Wolsky, helilooja: Antonio Sanchez. Produtsendid: John Lesher, Arnon Milchan, James W. Skotchdopole & Alejandro González Iñárritu.

Kestus: 119 min

Big Eyes (2014) | IMDB

Režissöör: Tim Burton
Stsenaarium: Scott Alexander & Larry Karaszewski

Osades:
Amy Adams (Margaret Keane)
Christoph Waltz (Walter Keane)
Krysten Ritter (DeeAnn)
Jason Schwartzman (Ruben)
Danny Huston (Dick Nolan)
Terence Stamp (John Canaday)

Operaator: Bruno Delbonnel, kunstnik: Rick Heinrichs, kostüümikunstnik: Colleen Atwood, montaaž: JC Bond, helilooja: Danny Elfman. produtsendid: Scott Alexander, Tim Burton, Lynette Howell & Larry Karaszewski

Kestus: 106 min

 

“KUNSTNIKUD, KRIITIKUD JA KOMMERTS”

Kinodesse on korraga saabunud kaks loominguvaldkonda käsitlevat linateost, mis heidavad muuseas pilgu kunstnik-looja retseptsioonile masside ning kriitikute poolelt.

Nii “Birdman : or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” – “Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)” kui “Big Eyes” – “Suured Silmad” käsitlevad omal moel laiatarbekunsti ja kitši – ühel puhul “harrastuslikku maalikunsti” ning oma mehe varjus elamist ja teisel puhul meelelahutusfilmide varju all elamist.

Oscari-nominent Alejandro González Iñárritu, kes on kogunud tuntust karmimate ja naturalistlikumate tihti eri tegelaste kaudu üksteisega  seotud lugude,(“Amores Perros”) ning mittelineaarse montaažikasutusega (“21 Grams”) pakub oma uusimas filmis meile midagi üsna teistsugust, ent samas vägagi tuttavat. “Birdman”, kui proloog ja epiloog välja arvata, on näiliselt ühe pika kaadriga salvestatud komöödia, mis mängib siiski üsna põnevalt aegruumi ning eri tegelaste liinidega.

 

KAS ELU IMITEERIB KUNSTI VÕI KUNST ELU?

“Birdman” nagu ka mullune “Under The Skin”, kätkeb  tänu peaosatäitjate valikule endas mitmeid tasandeid. Michael Keaton, kes keeldus kolmandat korda Batmani mängimast, kehastab siin läbipõlenud näitlejat Riggan Thomson’it, kes keeldus neljanda “Birdman’i” osa mängimast ning kehastas populaarset tegelaskuju viimati aastal 1992. Just sel aastal kandis Keaton viimast korda Batman’i keepi Tim Burton’i filmis “Batman Returns”. Nüüd on Carver, nagu aastaid tagasi ka Keaton, otsustanud ennast lavastajana tõestada. Kui Keaton lavastas ennast mängufilmis “The Merry Gentleman” (2008), siis Carver lavastab ennast Broadwayl, lootes tuua lavale adaptsiooni Raymond Carver’i lühilugu “Millest me räägime, kui me räägime armastusest”.

Edward Norton, hinnatud režissööriambitsiooniga näitleja, kes on tihtilugu projektidel juhtimise lavastajalt üle võtnud (“American History X”), kehastab siin Mike’i, näitlejat, kel on kindel visioon sellest, mis suunas tükk peab minema. Tehakse mitmeid viiteid sellele, et tänapäeval on praktiliselt kõik head näitlejad superkangelasi mänginud (rääkimata sellest, et lisaks Keatonile on nii Norton kui Stone mänginud koomiksifilmides). Riggan’it ennast teatakse ainult tema kehastatud superkangelase tõttu, ning ta ise ei suuda pääseda omaloodud karakterist, kellega ta pidevalt mentaalseid vestlusi peab.

Kuigi Tim Burtoni filmid on sel sajandil üsna kesised olnud, oli mul suurem huvi “Big Eyes” vastu filmi stsenaristide tõttu. Scott Alexander & Larry Karaszewski sulest pärinesid 1990-ndate kolm paremat eluloofilmi: Tim Burton’i käe all valminud “Ed Wood” (1994) ja Miloš Forman’i juhtimise all ilmavalgust näinud “The People vs. Larry Flynt” (1996) ja “Man on the Moon” (1999). Kõik need filmid olid toredalt mängulised, oma outsider’ist subjekti suhtes armastusega läbiviidud karakteriuuringud, mis peegeldasid oma aega ning Ameerikat laiemalt.

“Big Eyes” põhineb kunstnik Margaret Keane’i (Adams) uskumatuna tunduval lool, kelle kuulsad suurte silmadega maalid olid paljuski  kommertskunsti alustaladeks, ent mille maalimise au võttis endale aastateks tema mees Walter (Waltz).

Kuigi mõlemad filmid on karakteriuuringud, on nad huvitavad pigem selles osas mida nad ütlevad oma aja ning kunsti kohta.

“Big Eyes” probleem tundub peituvat paljuski Waltzi tegelaskujus ning osatäitmises. Waltz kehastab enam-vähem sedasama rolli, mida ta on oma läbimurderollist,  Tarantino “Inglourious Basterds’ist” saati kehastanud. Kuigi esitus pole iseenesest halb, jääb tegelaskuju kuidagi trafaretseks, nagu ka Burton’i teos tervikuna. Film on korraga ajastu soorollidest, valedega elamisest, kommertsi, kunsti ja kitši vahelisest konfliktist ja kaasaegse kommertskunsti algusest, ent ei räägi  neist ühestki väga huvitavalt. Kaalukauss tundub enim langevat abielu liinile, millel jääb aga vajaka psühholoogilisest nüansseeritusest ja usutavusest. Ega Burtoni tugevus pole kunagi psühholoogilisuses peitunud. Teda huvitab rohkem vorm ja kummalised tegelaskujud, ent erinevalt Ed Woodist, ei tundu siin tonaalsus paigas olevat. Amy Adams Margaret Keane’i rollis suudab ainsana leida tasakaalu stiliseerituse, koomilisuse, draamaatilisuse ja psühholoogilisuse vahel.

“Birdman” on oma tonaalsuses palju parem, olles korraga stiliseeritud, unenäoline, dramaatiline kui ka koomiline. Drastiline vormivalik aitab paljuski kaasa  loo suuremale ideele ning teemadele. Kuigi lugu seisneb väliselt kunagise staari enesetõestamises ja endaleidmises esietenduse lävel, kommenteerib see ka väga tugevalt kaasaegset Hollywoodi ning suhtumist comeback’e tegevatesse vanadesse staaridesse . Lisaks Carveri teoses oleva armastuse motiivile tundub aga keskseks olevat surm ja uuestisünd, mida Riggan visuaalselt kogeb.

 

KRIITIKA JA MASSID

Mõlemas filmis mängib väikest, kuid olulist rolli kriitik. “Birdman’is” ütleb Lindsay Duncan’i kehastatud teatrikriitik peategelasele, et pole vahet, kas mehe tükk tuleb hea või mitte. Arvustus tuleb niikuinii põrmustav. Otsus on toimunud enne esilinastust. Riggan  ei kuulu Broadway lavadele, kuna ta on tühipaljas superstaar, mitte näitleja. Analoogset väidab  ka Terence Stamp’i kehastatud kriitik Keane’i maalide kohta, nimetades neid väärtusetuteks. Lõppude-lõpuks ei olene aga kummagi kunstniku edu kriitikast, vaid heast reklaamist.

Keane’i maalid on edukad vaatamata sellele, et nende üle kunstiringkondades naerdakse, ning Riggan leiab edu tänu Birdmanile.

 

KUMB ON OLULISEM – SISU VÕI VORM?

Kui Burtoni teose lugu (eriti selle magus finaal, mida ei taha vaataja  jaoks rikkuda) on huvitavam kui film ise, siis “Birdman’iga” on vastupidi. Iñárritu režii ja vorm, kuigi loo teenistuses, on huvitavamad  kui üsna etteaimatav ja näidenditaoline lugu ise. Ärge saage minust valesti aru – tegu on hea ja kohati suurepärase filmiga, mis on vormiliselt palju paremini teostatud kui mitmed teised analoogsed teosed (“Gravity” või “Vene Laegas”). Kõikide ideede ja visuaalse trikitamise taga on mitmetasandiline ja huvitav allegooria, mis narratiivi tasandil jääb aga üsna väheütlevaks ja keskpäraseks. Ma nautisin “Birdman’i” vaatamist intellektuaalsel ja kinematograafilisel tasandil, ent film ei jäänud peale kinost lahkumist väga kõnetama.

Nii “Birdman” kui “Big Eyes” näitavad, et tegelikult pole vahet, mis ajastuga on tegu. Edu jaoks on vaja meediakära, kriitika on oluline kunstniku jaoks, ent ei pruugi vaatajale midagi tähendada. Kunst on vaja teha sündmuseks, ilma sündmuse ja publikuta seda justkui ei eksisteeri.

Ei ole vahet  – kunst on kommerts ning kommerts on kunst ning enamjaolt (vähemalt filmimaailmas) on nad käinud alati käsikäes.

 

FILMIDE VIDEOTUTVUSTUSED

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud