Mart Raun - filmiarvustus

Mart Raun – filmiarvustus: Far From the Madding Crowd – Eemal hullutavast ilmakärast (2015)

Režissöör: Thomas Vinterberg
Stsenaarium: David Nicholls, Thomas Hardy romaani põhjal

Osades:
Carey Mulligan (Bathsheba Everdene)
Matthias Schoenaerts (Gabriel Oak)
Tom Sturridge (ohvitser Francis Troy)
Juno Temple (Fanny Robbin)
Michael Sheen (William Boldwood)

Operaator: Charlotte Bruus Christensen, kunstnik: Kave Quinn,
Kostüümikunstnik: Janet Patterson, montaaž: Claire Simpson,
Helilooja: Craig Armstrong. Produtsendid: Andrew Macdonald & Allon Reich.
119 min

KORREKTNE JA VAIMUVAENE ADAPTSIOON

Mitmete XIX sajandi kuulsate Inglise kirjanike, näiteks Thomas Hardy, Jane Austen’i ja Henry James’i teoste keskmes on kaasaegsed ning iseseisvad naised, kelle probleemiks on klassipositsioonist tulenevad valikud ja piirangud. Mainitud suurkujude loomingu põhjal on ka üsna korralik kogus filmiklassikasse kuuluvaid teoseid vändatud. Henry James’i adaptsioonid nagu “The Innocents” (1961) ja “The Wings of the Dove” (1997) kuuluvad minu isiklike lemmikfilmide hulka ning Austeni “Sense and Sensibility” (1995) ja “Pride & Prejudice” (2005) on kaunilt ja mänguliselt lavastatud teosed. Thomas Hardy, kelle loomingu põhjal on tehtud veidi vähem adaptsioone, pakub kaks kinokunsti meistriteost: Roman Polanski hüpnootiliselt kauni “Tess of the D’Urbervilles” ekraniseeringu “Tess” (1979) ning linastumise ajal vägagi modernse John Schlesinger’i “Far From the Madding Crowd’i” (1967).

Kuna vaatasin Schlesinger`i versiooni mõni nädal enne Thomas Vinterberg’i filmi Eestis linastumist, on raske rääkida uusversioonist ilma vana peale mõtlemata, sest praktiliselt igas aspektis jääb uuem ekraniseering vanale alla. Kuigi ma pole Hardy teost lugenud, tundub uusversiooni suurimaks probleemiks olevat pikkus – või õigemini lühidus. Kui 1967. aasta versioon kestab peaaegu 3 tundi ja annab 464-leheküljelise raamatu adaptsioonile eepilise tunnetuse, siis 2015. aasta versiooni pikkus on kõigest kaks tundi. Arvestades liinide ja tegelaskujude hulka, tundub see küsitav.

“Eemal hullutavast ilmakärast” jutustab iseseisvast noorest, südikast ja tujukast naisest Bathsheba Everdene’ist (Mulligan), kes pärib onu valdused ning tõmbab ligi kolm erinevat kosilast: lambafarmer Gabriel Oak’i (Schoenaerts), ohvitser Frank Troy’ (Sturridge), ning ümbruskonna jõukama ning üksildasema poissmehe William Boldwood’i (Sheen).

1967. aasta versiooni teeb nauditavaks see, et leitakse aega kõikide Bathsheba kavaleride jaoks – nii Gabriel Oak, ohvitser Francis Troy kui William Boldwood, keda kehastavad Briti legendid Alan Bates, Peter Finch ja Terence Stamp, saavad väga palju ekraaniaega ning lugu on kohati vaadatud läbi nende silmade. Kõrvaltegelaste parema väljajoonistamise kaudu mõistame paremini ka Bathsheba tegelaskuju. Kuigi režissöör Vinterberg ja stsenarist David Nicholls üritavad suurema fookuse viia Carey Mulligan’i kehastatud Bathsheba tegelaskujule, jäävad nii tema karakter, teekond kui ka valikud skemaatilisemaks kui Julie Christie kehastuses.

Ohvitser Troy liin jääb uusversioonis üsna ebarahuldavaks, kuna tema suhe nii Bathsheba kui Fanny Robbin’iga on nõrgalt välja mängitud. Heaks näiteks on Bathsheba ja seersant Troy esimene kohtumine või võrgutamisstseen, kus viimane võidab naise südame oma mõõgavõitlusoskusi näidates. Seksuaalsete konnotatsioonidega stseen on Schlesinger’i filmi üks märgilisemaid ja meeldejäävamaid ning kestab tubli 5 minutit. Vinterberg keskendub sellele umbes kaheks minutiks ning lavastab stseeni üllatavalt funktsionaalselt, jättes sellega kogu suhte palju pinnapealsemaks. Fanny tegelaskuju on Troy loos ääretult oluline, ent teda on ekraanil nii vähe, et peaaegu ununeb, kellega tegemist on. Uusversioon keskendub minu jaoks ehk isegi liiga palju Bathsheba ja Gabriel Oak’i suhtele, võttes naise lõplikult valikult üllatusmomendi. Viimane aspekt pole otsene kriitika, vaid pigem isiklik eelistus.

Vinterberg ei huvitu väga ka Bathsheba’t ümbritseva maailma loomisest. Film rajaneb paljus suurematel plaanidel ning keskendub rohkem inimestele kui keskkonnale. See pole iseenesest probleem, ent Schlesinger’i versiooni tegid meeldejäävaks just detailid – kuidas maaomanikud linnas töölisi valivad või hulkuv koer ühe tegelaskujuga kaasa lonkab. Tekkis arusaamine loodud kohast ja ajast. 2015. aasta versioon tundub oma teostuselt üsna anonüümne, meenutades pigem BBC telesarja, kui filmi. Kui 1967. aasta versioonis on mitmeid stseene, mis tänu väga heale teostusele ja visuaalsele leidlikkusele (suur roll on mängida suurepärasel operaatoril Nicolas Roeg’il) mällu sööbisid – näiteks stseen, kus William Boldwood vaatab Bathsheba poolt saadetud kirja, on vaimustav näide visuaalsest loojutustamisest. 2015. aasta versioonist midagi sellist ei meenu. Kui, siis ainult duett Carey Mulligan ‘i ja Michael Sheen’i vahel.

Kui rääkida uusversiooni positiivsetest aspektidest, siis näitlemine on üldjoontes väga heal tasemel. Kuigi tegelaskujud on 1967. aasta versioonis palju karakteersemad ning selgemad, lähenevad kaks filmi neile erinevalt. Carey Mulligan sobitub rolli naturaalsemalt kui modernne Julie Christie ning Michael Sheen teeb filmi huvitavama ja meeldejäävama rollisoorituse. Tema mängitud Boldwood on palju haletsusväärsem, ebakindlam ja tragikoomilisem tegelaskuju kui kannatlik ja endassetõmbunud Peter Finch’i versioon. Vaid Tom Sturridge ei veena täielikult ohvitser Francis Troy rollis. Viga tuleneb pigem stsenaariumist kui näitlejast, kuna tema tegelaskujule ei anta piisavalt ekraaniaega. Vinterberg’i filmi üheks suurimaks probleemiks on loo viimane kolmandik ning lõpp, mis üritab lahendada erinevad liinid kohmakalt ja kiirustades. Pole kindel, et filmi viimane märgiline sündmus ilma raamatut lugemata või eelnevaid versioone nägemata üldse toimib.

“Eemal hullutavast ilmakärast” pole sugugi halb film. Tegu on kohati hästi teostatud Briti kostüümidraamaga, mis ruttab kiirustades narratiivi olulistest sündmustest üle. Arvestades algmaterjali tugevust ning seda, et tegemist on “Festen’i” (1998) ja “Jahi” (2012) lavastajaga, oleks oodanud midagi palju huvitavamat ning tugevamat. Pärast Schlesinger’i versiooni vaatamist tundub Vinterberg’i film üllatavalt nülitud, korrektne ja vaimuvaene.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud