Mart Raun - filmiarvustus

Mart Raun – filmiarvustus: Kingsman: The Secret Service – Kingsman: Salateenistus (2015)

kingsman-the-secret-service

Kingsman: The Secret Service – Kingsman: Salateenistus (2015)

Režissöör: Matthew Vaughn
Stsenaarium: Jane Goldman & Matthew Vaughn, Mark Millar’i ja Dave Gibbons’i koomiksi alusel

Osades:
Taron Egerton (Gary ‘Eggsy’ Unwin)
Colin Firth (Harry Hart / Galahad)
Samuel L. Jackson (Valentine)
Mark Strong (Merlin)
Sophie Cookson (Roxy)
Sofia Boutella (Gazelle)
Mark Hamill (James Arnold)
Michael Caine (Arthur)

Operaator: George Richmond, kunstnik: Paul Kirby, kostüümikunstnik: Arianne Phillips, montaaž: Conrad Buff, Eddie Hamilton & Jon Harris, heliloojad: Henry Jackman & Matthew Margeson. Produtsendid: Adam Bohling, David Reid & Matthew Vaughn.

129 min

“JULGE JA LEIDLIK SPIOONIFILM ILMA KINDLAT JALGEALUSETA”

Režissöör Matthew Vaughn’il näib Bond’i maailm veres olevat. Paljud on öelnud, et Daniel Craig poleks ilma oma osatäitmiseta Vaughn’i režiidebüüdis “Layer Cake” (2004) üldse Bondi rolli valitud,ning Vaughn ise oli üks”Casino Royale’i” lavastajakandidaatidest. Mehe eelmine hitt”X-Men: First Class” (2011) oli suuresti austusavaldus 1960-ndate 007 seiklustele ning Michael Fassbender (kes kandis filmis kahtlaselt sarnaseid kostüüme Sean Connery’ga) näitas, et on isegi teist tegelaskuju – Magnetot mängides palju bondilikum Bond kui Daneil Craig James Bondi mängides.

Samas ei taha ma eriti uskuda, et mees kunagi päriselt Bondi-filmi lavastab, kui just produtsendid talle carte blanche`i ei anna. Guy Ritchie (“Snatch.”, “Lock, Stock and Two Smoking Barrels”) produtsendina alustanud Vaughn’ile on alati meeldinud olla iseseisev ja mitte kompromisse teha. Ta on ennegi mitmest prestiižikast projektist (nagu “X-Men: The Last Stand” ja “X-Men: Days of Future Past”) minema kõndinud ning taoline enesele truuks jäämine on Hollywoodis kiiduväärt nähtus. Mehe uusima filmi “Kingsman: The Secret Service” – “Kingsman: Salateenistus” puhul on tegu järjekordse julge ja kompromissitu teosega mehe filmograafias. Linateos üritab korraga pea peale keerata ning parodiseerida kogu spioonifilmi žanri, samal ajal ka sellele austust avaldades. Lisaks 007 filmidele leiab siit viiteid mitmetele teistele seeriatele nagu “The Ipcress File”, “Funeral in Berlin” (Harry Palmer’i tegelaskuju), Briti kultussarjale “The Avengers”, ameerika hittsarjale “Man From UNCLE” ning originaalsele Bondi paroodiale “Our Man Flint”.

“Kingsman: Salateenistus” põhineb Mark Millar’i ja Dave Gibbons’i loodud koomiksil ning on oma laadilt ning tonaalsuselt üsna sarnane teise Mark Millari teose põhjal valminud filmiga: Matthew Vaughn’i enda poolt lavastatud “Kick-Ass’iga” (2010). “Kingsman” on samamoodi väga vägivaldne ning žanriklišeesid lõhkuv, ent ei tee seda kahjuks nii mõjuvalt. Lugu ise räägib salajasest spiooniorganisatsioonist, mille esiagent Harry Hart (Firth) värbab paljulubava tänavapoisi Gary ‘Eggsy’ Unwin’i (Egerton) agentuuri kurnavasse treeningprogrammi, et leida vääriline asendaja nende äsja tapetud tippagendile Lancelot`ile (Jack Davenport). Asitõendid viitavad miljardärist tehnoloogiageeniusele Valentine’ile (Jackson), kes osutub palju ohtlikumaks vastaseks, kui nad esialgu karta oskavad.

“Kingsman’ist” on raske ilma filmis peituvad üllatusi ja magusaid hetki ära rikkumata raske rääkida. Treeningprogramm, kuhu Eggsy kaasatakse, on tavapärasest spiooniprogrammiprogrammist palju ohtlikum ning pakub kadettidele palju üllatusi. Filmitegijad pakuvad vaatajaile mitmeid andekaid leide, kuigi mõned lõigud mõjuvad “X-Men: First Class” laiendusena. Lugu, visuaal ja kurjam meenutavad vanu 1960-ndate-1970-ndate Bond’i filme, Kingsman’i tegelaskujude riietus pärineb “The Avengers`i” riidekapist ning prillid Michael Caine’i kehastatud legendaarselt Briti spioonilt Harry Palmer’ilt. Samuel L. Jackson’i kehastatud Valentine võtab klassikalise Bondi vastase arhetüübi ja muudab ta nohiklikuks Steve Jobs’i ja Mark Zuckerberg’i -laadseks IT-magnaadiks, ent see tegelaskuju jääbki nagu ideeliseks gimmick’iks, millega edasi ei minda. Isegi Bond’i filmid kujutasid analoogset kurjamit – meediamagnaadist Elliot Carverit (“Tomorrow Never Dies”) kuidagi vaimukamalt. Jah – film näitab, et tänapäeva superkurikaelte standardid on muutunud ning Valentine’il on teistsugune nägemus rikkusest ja edust kui arhetüüpsetel Bondi kurjamitel, aga see nihestatus ei ole piisavalt naljakas ega huvitav. Ka keskne stseen Firthi ja Jacksoni vahel tundub raisatud potentsiaalina. Jackson on oma rollis korralik, kuid paratamatult tekib tunne, et Spike Lee paroodia asemel oleks võinud “The Social Network’is” Zuckerberg’i kehastanud Jesse Eisenberg rollis palju paremini mõjuda. Mine tea. Ka tema plaan on kõigile Bondi fännidele tuttav, tuletades enim meelde “Moonraker’i” kurjamit Hugo Drax’i.

Kui “Kick-Ass`is” oli üllatavalt hea tasakaal hüpervägivalla, musta huumori, psühholoogilisuse, realismi ning koomiksilaadse liialduse vahel, siis “Kingsman” ei leia veenvat jalgealust. Tegelaskujud jäävad kohati igavateks ning mitmed karakteristseenid (eriti need, mis keskendusid Eggsy perekonnale) tundusid venivat. Mine tea – äkki on taolises spioonifilmis liigne tegelaskujudele keskendumine üldse ebavajalik? Taron Egerton on peaosas veenev, ent  ei kanna filmi nii hästi kui Vaughni eelmised leiud : Charlie Cox (Stardust) või Aaron Taylor-Johnson (Kick-Ass). Kuigi filmis leidub mimeid  väga naljakaid kohti (tõesti, ma pole kinos vist aastaid nii kõvasti naernud) ning suurepäraselt konstrueeritud ja energilisi action-stseene, jäid mitmed naljad lamedateks ning vägivallas puudus (v.a. üks geniaalne koht) teatraalsus ja stiliseeritus, mis selle lõplikult toimima oleks pannud. Küsitav stseen kirikus, mille nii meedia kui kriitikud on välja toonud, ei ole sisemiselt põhjendatud, kuigi on narratiivselt seletatav. Selles stseenis peitub aga terve filmi probleem. Erinevalt “Kick-Ass’ist”, mis toimis ekspluatatsiooni žanri raamis, tundus “Kingsman” kohati maitselage ja pingutatult hip. Stsenaarium ja film üritab olla maitsetu ja irooniline, teisalt väga siiras ja klassikaline. Sellest tekib kummaline dissonants, mida vähemalt minu jaoks “Kick-Ass`is” polnud. Kõik hea ja huvitav kipub filmi ära kaduma, mis on natuke liiga pikk.

Vaughn on alati huvitav ning energiline režissöör, kes ei tee igavaid filme. Kõige problemaatilise keskel leidub pärle ning film on täis suurepäraselt lavastatud lõike. Mitmed näiliselt ühe kaadriga filmitud actionstseenid teevad Iñárritu “Birdman’ile” silmad ette ning kes oleks osanud oodata, et Colin Firth’ist saab viimase aja kõige ägedamaid badass actionkangelasi. Peale filmi on tunne, et rusikavõitluses Daniel Craigi ja Colin Firthi vahel jääks 007 kokutavale Inglise kuningale igatahes alla.

Kõigest hoolimata olen ma väga rahul, et “Kingsman’i” kinos ära nägin. Tegu on kohati naljaka, hoogsa ja põneva, ent kohati veniva ning kahtlase maitsega linateosega, mida on tegelikult üsna keeruline nii soovitada kui ka kritiseerida. Ma vaatan parema meelega taolisi suure-eelarvelisi julgeid katsetusi, mis libastuvad, kui järekordset konveieril valminud turvalist Marvel-stuudio filmi. Aga nii Vaughn kui ta kaasstsenarist Jane Goldman on võimelised palju paremaks. Kui vägivald ja kahtlane 1960-ndate vaimus šovinism teid ei heiduta, võib “Kingsman’i” vaatama minna. See on film, mille nauding varieerub kõvasti iga vaataja maitsest tulenevalt ning igaüks saab ise otsustada, kas tema jaoks film toimis või ei.

Kuigi tegu on ilmselt kõige ebaühtlasema ja nõrgema teosega Matthew Vaughn’i filmograafias, on see üks klassikalisem ja energilisem viimase 20 aasta jooksul ekraanile jõudnud Bondi-film. Kui päris aus olla, vaataksin parema meelega järge “Kingsman’ile”, milles on õigele Bondi filmile omast eneseirooniat ja anarhismi, kui “Quantum of Solace’i” või “Skyfall’i”- laadset ebaveenvalt tõsimeelset Bondi seiklust.

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud