Mart Raun - filmiarvustus

Mart Raun – filmiarvustus: Me and Earl and the Dying Girl – Mina, Earl ja surmasuus tüdruk (2015)

Režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Jesse Andrews, ta enda romaani alusel

Osades:
Thomas Mann (Greg RJ)
Cyler (Earl)
Olivia Cooke (Rachel)
Nick Offerman (Gregi isa)
Connie Britton (Gregi ema)

Operaator: Chung-hoon Chung, monteerija: David Trachtenberg, kunstnik: Gerald Sullivan, kostüümikunstnik: Jennifer Eve, heliloojad: Brian Eno & F.
Produtsendid: Jeremy Dawson, Dan Fogelman, Steven M. Rale

105 min

“HÜPERAKTIIVNE JA KUNSTLIK, ENT LEIDLIK JA SÜDAMLIK FILM”

Film “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” pälvis Sundance’i filmifestivalil peapreemia mängufilmide kategoorias ning seda on nimetatud Sundance’i “Süü on tähtedel” (“The Fault in Our Stars”) versiooniks. Lugu filmifännist Gregist, kes ei pea kedagi enda sõbraks ning on sunnitud ema soovil suhtlema leukeemiat põdeva tüdrukuga, ei pruugi tunduda kõige loogilisem materjal kiiksuga dramöödia tarbeks, ent just seda režissöör Alfonso Gomez-Rejoni (“The Town That Dreaded Sundown” remake) ja kirjanik-stsenarist Jesse Andrewsi film on.

“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” algab vägagi indie-liku ja hüperaktiivse teismeliste filmina, mis on oma esteetikalt segu Wes Anderson’i (“The Grand Budapest Hotel”) ja Paul Thomas Anderson’i (“Punch-Drunk Love”) teostest. Värvikas pilt, kiiksuga tegelased ning  julge kaameratöö võivad paljud oma hüperaktiivsusega ära ehmatada. Nunnu- ja veidrusmeeter on üsna kõrged ning taolisi indie -filme sa lihtsalt armastad või vihkad. Lisaks sellele üritab teos olla väga kinokunstiteadlik. Peategelase isa on filmifriik ning Greg ja Earl lavastavad koos alternatiivversioone oma lemmikteostest. “Anatomy of A Murder’ist” saab “Anatomy of A Burger”, “Clockwork Orange’ist” “A Sockwork Orange”, “Breathless’ist” “Breathe Less” jne. Lisaks on filmi pikitud viiteid ja tsitaate teistelt filmitegijatelt. Peale Brian Eno ja Nico Muhly originaalloomingu kuuleb soundtrackis ka tuntud filmide muusikat (“Vertigo”, “The 400 Blows”, “For a Few Dollars More”).

Mul on teatud nõrkus teismeliste filmide vastu  alates põhikoolist, kui nägin ühel reede pärastlõunal Soome televisioonist esmakordselt John Hughes’i märgilist “Breakfast Club’i” (1985). Tõeliselt häid teismeliste komöödiaid kohtab siiani väga harva. Kuigi “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” alguses liiga hüperaktiivne ja isegi närvidele käiv, leiab film edaspidi aina parema jalgealuse. Režii muutub rahulikumaks ja kindlakäelisemaks, kesksemaks saavad näitlejad, mitte vorm ning leukeemiat põdeva tüdruku haigust ei üritata liiga suureks või manipulatiivseks mängida. Filmitegijad suudavad probleeme vaadata teismeliste vaatepunktist ning hoida lugu karmist teemast hoolimata, üsna kergena. Asjad, mida siin lahatakse, on ääretult lihtsad ja universaalsed – lähedusekartus, suutmatus oma tundeid mõista ning neid väljendada-teemad, mis kõnetavad nii vanu kui noori.

“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” on saanud väga vastuolulise vastuvõtu osaliseks ning ma mõistan neid, kellele antud teos ei meeldi. Mina aga sattusin endalegi üllatuseks tasapisi filmi lummusesse. Häirivad elemendid kadusid ning mida edasi, seda rohkem lugu mind haaras. Lõpuosas suutis film mult isegi pisara välja kiskuda. Ja see on üks harvadest kordadest sel kinoaastal.

Filmi lõpp on ääretult maitsekalt ja kaunilt tehtud ning näitlejad on oma rollides väga veenvad. Kõik kolm peategelast tunduvad selles kunstlikus maailmas reaalsete ja usutavatena ning on lõputiitrite ajal ning kinost lahkudes ikka veel minuga.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud