lukus

Mõiste “homofoobia”. Selle päritolu ja tähendus ning kasutamine homoagendas (tõlge)

Tõlkija eessõna: Filoloogina tunnen sageli huvi sõnade, mõistete tähenduse ja päritolu (etümoloogia) vastu. Seoses viimase aja ühiskondlike arengutega on hakatud kasutama sageli meditsiinilisele diagnoosile viitavaid mõisteid: nt homofoobia, islamofoobia, hiljuti on aktuaalseks muutumas isegi mõiste „heterofoobia“. Kui õigustatud on aga nende rakendamine igapäevases kontekstis ja kui kaugele ajalukku ulatuvad nende juured?  Käesolevas artiklis püütakse seda välja selgitada seoses mõistega „homofoobia“.

Homofoobia mõiste võeti esmakordselt kasutusele 1960-te lõpus ja selle loojaks peetakse George Weinbergi, kes käsitles seda pikemalt oma 1972. aastal ilmunud raamatus.  Ajakirjanduses kasutasid homofoobia mõistet esimest korda geiaktivistid Jack Nichols ja Lige Clarke 1969. aastal. Kuid üks tõenäoliselt juhtivaid homofoobia gei perspektiivist uurijaid Greg Herek suhtub mõistesse „homofoobia“ ettevaatlikult, eelistades sellele mõistet „seksuaalsed eelarvamused“:

Mõiste „seksuaalsed eelarvamused“ viitab negatiivsele suhtumisele inimesse tema seksuaalse sättumuse tõttu. Käeolevas artiklis tähendab see heteroseksuaalide negatiivset suhtumist (a) homoseksuaalsesse käitumisse; (b) homoseksuaalse või biseksuaalse sättumusega inimestesse; ja (c) gei-, lesbi- ja biseksuaalide kogukondadesse. „Seksuaalsed eelarvamused“ on parem mõiste kui homofoobia, sest see ei edasta oletusi negatiivse suhtumise aluseks motiivide kohta —  vältides seega sellistele  hoiakutele hinnangute andmist. (Herek, Gregory M. “The Psychology of Sexual Prejudice” Current Directions in Psychological Science 2000, V.9, lk.19)

Homofoobia mõiste kasutamist on hukka mõistetud, kuna see on ebatäpne, kokkusobimatu  geiautorite/aktivistide eesmärgiga ja homoagenda vastaste suhtes tahtlikult eksitav ja laimav. Mõlema poole mõtlevad esindajad on nõus, et see sõna tähendab harva, kui üldse, haiguslikku kartust homoseksuaalide või homoseksuaalsuse suhtes. Ilmselt just seetõttu kasutatakse seda mitmetähenduslikku,  süüd sisendavat ja vaimuhaiguse varjundiga mõistet kavalalt ära poliitilistel eesmärkidel ning hoolimata mõiste piiratusest ei loobuta selle kasutamisest tõenäoliselt nii pea.

Tõepoolest on irooniline, et sündmused on võtnud vastupidise suuna – mitte veel väga ammu peeti homoseksuaalsust psüühiliseks haiguseks, aga siis see järsku kõrvaldati psühhiaatriliste haiguste klassifikatsioonist ilma mingi teadusliku põhjenduseta (aastal 1973) ning nüüd vajab ravi hoopis teine uus raske ja ohtlik haigus – homofoobia. Suurem osa inimesi on öelnud, et nad kannatavad selle all ja seda tunnistavad isegi homoseksuaalid, kes on aktsepteerinud ühiskonna hukkamõistu homoseksuaalsuse suhtes ning selle internaliseerinud. Nüüd seisavad psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid vastamisi homoseksuaalidega, kes on  õnnetud oma homoseksuaalsuse pärast, kuid neid suunatakse internaliseeritud homofoobia ravile, sest mitte mingil juhul ei tohi aidata kliendil oma sättumust heteroseksuaalseks muuta.

Homofoobia alases arutelus ei saa üle ega ümber sellega seotud või osaliselt kattuvatest mõistest: diskrimineerimine, fanatism, homoseksuaalsuse vastased eelarvamused, heteroseksism, heteronormatiivsus, rõhumine, homoviha, seksuaalse kuriteo ohvriks sattumine ja homonegatiivsus. Kirjanduses kasutatakse neid mõisteid sageli sünonüümidena. Homofoobiale vastanduvate mõistetena nähakse järgmisi mõisteid: mitmekesisuse toetamine, kaasatus ja homopositiivsus.

Peaaegu kõik, kes kasutavad mõistet „homofoobia“ – teevad seda gei, gei teoreetiku, feministi või liberalisti või nende ühendatud vaatenurgast. Mõned konservatiivsed kommentaatorid väidavad, et homofoobia ja sellega seotud terminoloogia on oluline osa agendast selleks, et  kujutada homoseksuaalsust sama õige ja hea valikuna kui heteroseksuaalsus. Nende arvates võimaldavad homofoobia vastased kampaaniad geiaktivistidele jätkuvat juurdepääsu kooli, mis sai alguse AIDSi alasest ennetustööga 1980te lõpust.

Kasutades maksimaalselt ära hirmu AIDSi ees püütakse lastele riigikoolides õpetada sallivust homoseksuaalse käitumise, samasooliste abielu ja samasooliste lapsevanemate suhtes, pidama neid normaalseks. Need, kes ei nõustu selliste eesmärkidega või peavad seda kui teiste inimeste laste sotsiaalset või poliitilist mõjutamist valeks, on ohtlikult lähedal sellele, et kaotavad isegi õiguse oma arvamuse väljendamiseks selles küsimuses. Homoseksualismi vastaseid kutsutakse nüüd “homofoobiks” ja nende sõnavõtte vastaval teemal tituleeritakse “vihakuriteoks.”

Homofoobia vastu võitlemise kava avaldati suures osas esimest korda 1987. aastal homoseksuaalide ajakirjas Marshall Kirki ja Erastes Pilli artiklis The Overhauling of Straight America (Heteroseksuaalse Ameerika rekonstrueerimine). Kuna see on veebis kättesaadav, saab lugeja ise otsustada, kui täpselt seda on järgitud ja kui suurt edu on see uskumatult avameelne homoseksuaalse revolutsiooni kava viimase 14 aasta jooksul saavutanud. Mõned olulisemad väljavõtted:

Üks tähtsamaid ja esmasemaid ülesandeid kavas on desentiseerida Ameerika avalikkust geide ja nende õiguste suhtes. See aitaks panna inimesi homoseksuaalsusse ükskõikselt suhtuma, tekitamata erilisi emotsioone.—- Et muuta Ameerikas ettekujutust geide kohta, oleks vaja suuremahulist meediakampaaniat …

Rääkige geidest ja homoseksuaalsusest nii valjusti ja tihti kui võimalik. Põhimõte selle nõuanne taga on lihtne: peaaegu iga käitumine hakkab tunduma normaalne, kui olete sellega piisavalt tihti ja lähedalt kokku puutunud. Tuleks vähendada seksuaalseid kujundeid ja taandada geiõigused nii abstraktseks  sotsiaalseks küsimuseks kui võimalik… — me peame loobuma kiusatusest  uhkeldada avalikult oma “geiuhkusega”, sest see on vastuolus gei kui ohvri imagoga…

Kuigi avalik arvamus on üks peamisi traditsiooniliste väärtuste allikaid, on teisel kohal religioosne autoriteet. Kui konservatiivsed kirikud hakkavad geisid hukka mõistma, on ainult kaks võimalust, mida saame teha: — esiteks, hägustada moraali piire oma sõnavõttudega. See tähendab, näitame avalikkusele toetust, mida jagavad geidele mõõdukamad/sallivamad kirikud ja esitame oma teoloogilisi vastuväiteid konservatiivsete Piibli õpetuste tõlgenduste kohta —. Teiseks, me saame kahjustada homofoobsete kirikute moraalset autoriteeti, kujutades neid vananenud, ajast ja arust institutsioonidena, kes ei tea midagi uusimast psühholoogiast ….

Selleks et võita iga kampaaniaga enda poole avalikkust, tuleb geisid näidata ohvritena, kes vajavad kaitset – nii et heterod kalduvad nende poole, võttes endale kaitsja rolli… Esiteks, tuleb avalikkust teavitada sellest, et geid on saatuse ohvrid, selles mõttes, et suurem osa neist pole kunagi saanud valida, kas oma seksuaalset eelistust aktsepteerida või mitte. See sõnum peab olema järgmine: “Geid on sündinud geiks, nii nagu sina sündisid heteroseksuaalseks või valge- või mustanahaliseks või heade vaimsete või füüsiliste võimetega isikuks. Keegi pole neid kunagi petnud ega võrgutanud; nad ei ole kunagi saanud valida ja neid ei saa pidada moraalselt laiduväärseks”… Teine võimalus – kujutada geisid ühiskonna ohvritena. Suurem osa heterotest ei tunne neid kannatusi, mida toob kaasa elu geina ja ka seda tuleb näidata: pildid julmalt koheldud  geidest; töökoha ja eluasemega seotud dramatiseeritud ebakindlus, lapse hooldusõiguse kaotamine ja avaliku alandus: masendav nimekiri läheb edasi… ..

Leidke kaitsjatele vaid põhjusi. Meediakampaania, mis kujutab geisid ühiskonna ohvritena ja julgustab heteroid olema nende kaitsjad —. Vähe on heteronaisi ja veel vähem heteromehi, kes tahavad kaitsta vapralt homoseksuaalsust kui sellist, välja arvatud sellisel juhul … Meie kampaania ei tohiks nõuda otsest toetust homoseksuaalsele tegevusele, selle asemel tuleks võtta teemaks diskrimineerimisvastane võitlus. Õigus sõnavabadusele, usuvabadusele,  ühinemisvabadusele, nõuetekohasele menetlusele ja seaduse võrdsele kaitsele – need peaksid olema probleemid, mida meie kampaania tõstatab avalikkuse silmis.

Edasi soovitavad Kirk ja Pill kasutada lühikesi filmiklippe, mis on tehtud selleks, et äratada sümpaatiat ja toetust:

Kaamera liigub aeglaselt ühele teismelistest kooliõpilastest, kes istub üksi poolenisti pimendatud magamistoas. Poisil on tavaline, kuid meeldiv välimus, välja arvatud see, et ta on pisut sakris välimusega ja vahib mõtlikult enda ette ja  on ilmselt stressis. Kaamera keskendub järk-järgult tema näole ja jutustaja kommenteerib: See juhtub ühe poisiga  kümnest. Ühel päeval ta avastab, et on teistsugune kui suurem osa tema sõpradest. Kui ta seda välja näitab, saab tast saab autsaider, keda hakatakse pilkama, alandama, ründama. Kui ta räägib sellest oma vanematele, võivad nad teda kodust välja tänavale visata…

[See]  näitaks geisid kui süütuid ja haavatavaid ohvreid, keda on valesti mõistetud—. Edaspidi tuleb geiõiguste meediakampaanias võtta karm hoiak oma vastaste suhtes. Ütlen otsekoheselt – halvustage neid avalikult…. Meie eesmärk on siin kahekordne. Esiteks, püüdke heterote iseteadlik uhkus oma homofoobia pärast asendada häbi- ja süütundega. Teiseks, kujutage geivastaseid nii vastikuna, et keskmised ameeriklased tahaksid sellisest stereotüübist eemalduda. (Vt nt http://www.traditionalvalues.org/eha.html)

Samuti tuleb tõdeda, et homoseksuaalide suhtes on toime pandud nii palju ja tunnustamata rünnakuid, et keegi ei taha olla ebasõbralik või lasta ennast süüdistada homofoobias. Kirk ja Madsen on mõistnud seda juba aastaid varem ja andnud märku, et sellist heteroseksuaalide hirmu tuleb oma huvides ära kasutada.

Väga oluline on ka näidata homofoobia väga selget seotust teiste ahistamisliikidega. Kirk ja Madsen seda ei soovitanud, kuid viimane kümnend on näidanud, et see on üks nende soovitustest, mida ignoreeriti.

Kuulutage kõikjal [avalikel geiõiguste aruteludel], et te samastute kõigi nendega, keda alusetult taga kiusatakse; et te toetate kõigi inimeste, mitte ainult homoseksuaalide õigusi. Rääkige rassismist, seksismist, militarismist, vaesusest ja kõigist olukordadest, kus rõhutakse võimustamata inimesi. Iga rõhutud inimrühma võit on kõigi võit.

Need, kellele on tehtud ülesandeks otsida kõikjalt homofoobiat, jagavad rassismi ja seksismi vastastega veendumust selle kohta, et rõhumise all on suur hulka inimesi, et homofoobia tähendab rõhumist ning et kõik rõhutavad on ühesuguses ohvriseisuses, kuna rõhuja on sageli üheaegselt seksistlik, rassistlik ja homofoobne. Õpetajatele, kes viivad läbi homofoobia vastaseid seminare, soovitatakse mõnikord viidata kindlale seosele rassismi ja homofoobia ning seksismi ja homofoobia vahel. (Thompson, Cooper. A Guide to Leading Introductory Workshops on Homophobia The Campaign to End Homophobia, Massachussetts, 1990  lk 23-25)

David Horowitz selgitab, kuidas radikaalne aktivist rõhumist näeb:

Rõhuja ja rõhutavad, vägivallatseja ja ohver – need dihhotoomiad on hädavajalikud kategooriad radikaalses mõtlemises. Radikaalne maailmavaade jagab inimkonna rõhututeks, kes kannatavad kui ajaloolise protsessi objektid ja rõhujad, kes selles protsessis kõiki teisi kahjustavad —-. Traditsioonilise marksisti silmis on vaenulikuks süsteemiks kapitalism — radikaalne feminist näeb seda patriarhaadis, gei teoreetik heteronormatiivsuses. Vabanemine võib seisneda ainult antagonismi tekitava süsteemi hävitamises. —- Radikaalse marksisti  jaoks tähendab „vabastatud“ tulevik klassideta ühiskonda, gei radikaali jaoks sooneutraalset maailma. (Horowitz, David. The Politics of Bad Faith The Free Press NY 1998, lk.156)

Homofoobia vastases kampaanias kasutatakse korduvalt turvalisuse aspekti, tehes seda mõnede arvates  kallutatult. Seda on näha homofoobiavastase kampaania loosungis: (Making Schools/Workplaces Safe for People of Every Sexuality (Kooli muutmine turvaliseks  igasuguse seksuaalse sättumusega inimestele). Uus-Meremaa Tervishoiu standardis on näiteks ette nähtud tegevused, mis on seotud  turvalisuse tagamise, “diskrimineerimise ja tagakiusamise“ vähendamise ja homoseksuaalsuse suhtes sallivuse suurendamisega. Väljakutseks on „katkestada [] homoseksuaalsuse/heteroseksuaalsuse binaarne struktuur ja valideerida kõik inimese seksuaalsed eelistused.”

Ühes homofoobiavastases seminaris, leiti, et homofoobne käitumine avaldub:

  • Eelarvamuste ja diskrimineerimise kujul, mis sageli takistab inimestel otsida abi tervishoiu- ja nõustamissüsteemist;
  • See mõjutab geide vaimset ja emotsionaalset tervist, mille tulemuseks on madal enesehinnang, eneseväärtustunne, depressioon, ärevus, sotsiaalne isolatsioon ja üksildus;
  • See kahjustab geide tahet ja võimekust korraldada turvalisemaid seksuaalsuhteid;
  • See suurendab geide ohtu tarbida mõnuaineid, ennast vigastada ja enesetappu sooritada

Homofoobse käitumise vähendamiseks püstitati järgmised eesmärgid:

  • suurendada arusaama sellest, mida homofoobia endast kujutab.
  • luua turvalisem „meestega seksivate meeste“ (msm) keskkond.
  • luua turvalisemaid koole ja tervishoiuorganisatsioonide msm jaoks.

(New Zealand AIDS Foundation. Anti-Homophobia Workshop, flyer and Resource Kit, He Aha Te Utu? What is the Cost? 2000)

Sellega seoses tekib küsimus –  kas see koolides toimuv uus pealetükkiv kampaania homoseksuaalsuse aktsepteerimiseks, mille ettekäändeks tuuakse turvalisus  ja „homofoobia“ vastane võitlus, teeb koolist laste jaoks turvalise paiga!  Grupp Seattle´i (USA) lastevanemaid väljendavad oma muret:

Me [nõustume], et kõik lapsed ja nende perekonnad peaksid tundma ennast turvaliselt, vältimaks ahistamist ja vägivalda koolis ning et laste ja perede vahelisi erinevustesse suhtutaks sallivalt. Kuid siiani ei ole suudetud näidata, kuidas seda teeb homoseksuaalsuse toetamine ja õpetamine koolis või mille alusel selle edu hinnata. Kuid sellest kavast ei taha koolid mingil juhul loobuda. Nad on lükanud otsustavalt tagasi ettepaneku, et sildistamise ja kiusamiskäitumise nulltolerantsi on võimalik saavutada ka ilma, et püütaks panna homoseksuaalsust aktsepteerima ja toetama. (Vt http://www.narth.com/docs/firstaids.html)

Tõlkija järelsõna: „Sa oled homofoob!“ – on ka tavaline reaktsioon Eestis, kui keegi julgeb näiteks seada kahtluse alla hiljuti vastu võetud seksuaalvähemuse kooseluseaduse vajalikkuse. Ei soovita mõista seda, et tegu pole isikutevastase rünnakuga ega keeldutakse ausast ja avatud arutelust nende erinevate tagajärgede üle, mida toob kaasa siiani taunitud eluviisi legaliseerimine traditsioonilistele väärtustele, sest peresuhete ümbermääratlemisega kaasneb ju kogu kultuuri ümbermõtestamine ja reformimine.

Pöörake tähelepanu ka artiklis toodud homofoobiavastase kampaania loosungis sisalduvale fraasile „kõik seksuaalsed sättumused“. Eesti kontekstiga seonduvalt viitab see võimalusele, et ühe vähemuse legaliseerimine kooseluseaduse kaudu avab ukse teiste seksuaalvähemuste tunnustamisele, milline tendents on märgatav USA-s ja Lääne-Euroopas. Pedagoogide, psühholoogide, psühhiaatrite, arstide ja juristide tööpõldu see laiendab, kuid kas meie väikese rahvaarvuga riik kõiki selliseid inimkatseid välja kannatab, on juba teine asi.

Väljavõtted veebilehelt: http://www.spcs.org.nz/the-term-homophobia-its-origins-and-meanings-and-its-uses-in-homosexual-agenda

Tõlkinud: Maie Luus

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud