Olav Kivirand: Riik pööraku nägu rahva poole, ehk elektrihinna kujundus vajab kapitaalremonti

Eesti vanasõna ütleb, et tark ei torma. Nii ka otsused energeetikas peavad olema põhjalikult läbikaalutud ja arvestatud kõiki mõjutegureid pikema perioodi vältel, nii majandusele arengule, kui tarbija toimetulekule, juhul muidugi kui me seda soovime. Viimase aja arenguid vaadeldes, Elektrituru avanemist ja hilisemaid, uue Eesti Energiamajanduse Riikliku arengukava, jääb mulje, et me ei soosi oma riigi arengut, luues mitteharmoneerivaid, kulukaid ja kahtlase väärtusega enegiatootmis viise ja otsides üha uusi võimalusi tarbijat maksustamiseks.

Ka elektrituruga ühinemine 2013. aasta algul oli selge tormamine kasumi saamise eesmärgil, vaatamata, et turg ei olnud ette valmistatud, puudusid ühendused ja turgu valitse monopoolne tootja.

Elektrituru toimimise eelduseks on, et ühegi elektritootja turuosa riigis ei tohi ületada 40% (konkurentsis seadus) ja turuga ühinenud riigid peavad olema suutelised tagama oma riigi siseturu elektriga varustamise. Hetkel varustab Läti ja Soome oma siseturgu osaliselt, Leedu varustab vaid 18% ulatuses. Kuigi Eesti on suuteline tootma pea kolm korda enam elektrit, kui Eesti tarbida suudab, oleme võtnud hinnakujunduse latiks Soome turuhinna. Kas sellisel juhul ikka toimib avatud turg kui üks tootja AS Eesti Energia müüb 90% oma elektrit turule ja sammas ostab ise 60% tagasi, mille jaena kasumiga väiketarbijatele edasi müüb, nii ise hinda kujundades. Kas see on siis vabaturg, kui puudub konkurents tootjate vahel, kui turule müüja hinnad on salastaud ja ainult edasimüüad (30%) konkureerivad tootjaga. Kui see ei ole kartell, siis mis asi ta on. Kui räägime uuest võimalikust Põhjamaast, siis võiks alustada ausast konkurentsist elektriturul ja juhul, kui turul puudub elektritootjate paljusus, tuleks kehtestada ajutiselt piirhind(näiteks 42€/MWh), ehk osaliselt reguleeritud turg. Antud meede, nõnda nimetatud osaliselt reguleeritud turgu on edukalt kohaldatud USA enamikes osariikides, eesmärgiga hoida energiahinnad madalad, tagamaks inimeste toimetuleku.

2007. aastal võttis Riigikogu vastu uue elektrituru seaduse muudatuse, kus tarbijale lisati elektrihinnale taastuvenergiatasu. Ei ole saladus, et Parlamendi erakonnad said kopsaka toetuse – 3 miljoni krooni näol. Seaduse eesmärk oli tõhustada taastuvenergia arengut ja vähendada CO2 emissiooni. Seoses elektrituulikute tormilisele arengule alates 2007 – 2013 aastani on põlevkivi erikulu elektritootmisel kasvanud 8 miljoni tonni(Statistikaameti andmed) ehk on suurenenud CO2 emisioon 8 miljonit tonni. Põhjuseks on elektrituulikute stiihiline töö ja selle mõju põlevkivielektrijaamadele, kus jätkuv energiablokkide käivitamine ja pidurdamine põlevkivikulu kasvatab. Seega korruptiisel teel vastu võetud seadus soosib hoopis CO2 emisiooni suurenemist ja tarbija on koormatud veel täindava maksuga.

Kogu elektri hinnakujundamise mehhanism vajab täielikku kapitaalremonti. Aletes 2005. aastast on võrgutasud tõusnud enam kui kaks kord ja väidetavaks põhjuseks vajadus investeeringuteks.

Seega on tarbija kõrgete võrgutasudega rakendatud vastu oma tahtmist investori rolli, sammaaegselt dividenditasu saamata. Kuigi Eesti on ühinenud 2009. aastal Euroopa Enegriatrbijate Õiguste hartaga, kus selgelt must-valgel kirjas on, et hinnakujundamise mehhanismid peavad olema selged, arusaadavad ja läbinähtavad kõigile, on võrgutasude kalkulatsioonid nii Konkuretsiametis kui AS Eleringis varjatud ärisaladusega.

Lubadused, et investeeringud Estlik 1 ja 2 näol toovad Eestile põhjmaade soodama elektrihinna on muutunud illusiooniks ja toimub vaid Rootsi-Norra elektritransti Lätti ja Leetu, jättes Eestile vaid kõrgema Soome hinna. Siin tekibki küsimus, kas me vajame kõiki järgnevaid investeeringuid võrkudesse, kui ta ei täida oma lõppeesmärki. Ehk peaks ikka piiritlema kuhu soovime jõuda, keda soovime teenida, kas meil on olulisem jätkuv energiajulgeoleku tagamine Euroopa suunas või peaksime pilgu pöörama oma rahva suunas, tagamaks taskukohased energiahinnad ja rahva toimetulek.

Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti on põhjamaa, kus valgust ja sooja napib. Kahjuks napib meil ka riigipooset soojust ja hoolivust vähekindlustatud perede kindlustamiseks elektriga. Elekter, kui sotsiaalne hüve on asendunud meil kasumit tagaajavaks ja riigikassat täitvaks instrumendiks.

Riigi otseks ülessandeks on tingimuste loomine oma rahvale läbi madalate energia hindade, mitte aga vatupidi energia hindade täindav koormamine kõik võimalike maksude ja varjatud võrgutasudega. Rahval peab olema kindlustunne oma tuleviku ees ja tundma riigi hoolivust täna ja ka homme, kus kedagi ei vaesustata täinedavate maksukoormusega ja ega jääta ilma elektrita ka siis, kui toime ei tulda. Riik peab tunnistama tehtud vigu, rääkima sellest, vastasel juhu jätkame valel teel. Kõigil meil on õigustatud ootus, et oma põlevkivi tagab meiel alati valguse ja sooja õige hinnaga.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud