Priit Kärsna: Juku imedemaal ehk Kuidas keskvalitsus koole rahastab

On alanud 2015. aasta. Täiskoormusega õpetajate miinimumpalk on kasvanud 800-lt eurolt 900 euroni kuus ehk 12,5%. 13.12.2014 kirjutas Rasmus Kagge, et Eesti suurim julgeolekurisk on harimatud inimesed. Olen kahe käega nõus selle mõtte poolt hääletama ja usun, et omavalitsustel on sarnaselt keskvalitsusega soov tõsta õpetajate palka. Küll on omavalitsused jätkuvalt häiritud viisist, kuidas haridusraha jagatakse.

Läbi ajaloo on kehtinud lihtne põhimõte – keskvalitsus eraldab omavalitsustele haridustoetust, mis mõistliku koolivõrgu korral tagab piisavad vahendid direktorite, õppealajuhatajate ja õpetajate palgakulu ja koolituse katmiseks, kohalikud omavalitsused katavad aga muu personali palgakulu ja kulud hoonetele. Üheskoos rahastatakse koolitoit ja õppevahendid.

Kuni 2013. aastani kehtis omavalitsuste ja ministeeriumi vahel kokkulepitud rahastamismudel, mis võttis arvesse olemasolevat koolivõrku, õpilaste jaotust klassidesse ning õppekava. Selle mudeli puhul oli võimalik aru saada, missuguse kooli pidamist keskvalitsus toetab ja missuguse kooli pidamine on omavalitsuse eralõbu. Mudel oli üles ehitatud nii, et sisuliste eesmärkide muutumisel oleks olnud võimalik see numbritesse arvutada.

Eelmine haridusminister, kes muuhulgas soovitas õpetajatel politseisse pöörduda, et palgaraha kätte saada, nimetas vana mudelit läbipaistmatuks ja lubas kehtestada uue lihtsa ja arusaadava mudeli. Tulemuseks oli aga „Tambovi konstantidel” arvutatud „must kast”, mille loomist läbirääkimiste laua taga omavalitsustega pole isegi arutatud. Omavalitsused lootsid, et uue ministri tulekuga tuuakse mudel kosmosest uuesti maa peale tagasi, kuid paraku tuli pettuda. 2015. aasta rahastamine on veelgi segasemaks muutunud. Ei ole võimalik aru saada, mis on seos omavalitsuse õpilaste arvu ja raha jagamise aluseks olevate vallakoefitsientide vahel.

Võrreldavate õpilaste arvude puhul mõnel omavalitsusel on 2015. aastal toetus tugevalt kasvanud (võrreldes 2014. aastaga), teistel omavalitsustel vastupidi langenud. Näiteks Mikitamäel on langenud õpilaste arv 35-lt 32-le ja toetus on vastupidi kasvanud 16% ehk üle 10 000 euro, Pajusis aga on õpilaste arv kahanenud 35-lt 34-le ja toetus on hoopis vähenenud 2% ehk 1200 eurot. Kõlleste vallas on õpilasi 61 asemel 62 ja toetus on kasvanud 15% ehk üle 18 000 euro, samas Aegviidu vallas on kasvanud õpilaste arv 63-lt 64-le, aga toetus on kasvanud juba 29% ehk ligi 33 000 eurot. Ühe täiskoormusega õpetaja aastapalk koos maksudega on seejuures 14450 eurot. Loe ja imesta!

„Tore lugu” on ka koolijuhtide palgaga. Kuni 2013. aasta sügiseni olid koolide töötajate koosseisud riiklikult määratud, enam ei ole. Kuni 2013. aastani kehtis reegel, et kuni 100 õpilasega koolis on vähemalt üks direktori-õppealajuhataja ametikoht, 101–200 õpilase korral vähemalt direktor ja lisaks pool õppealajuhataja kohta (kokku 1,5 kohta), mis on igati loogiline. Vigalas aga on näiteks kahe kooli peale kokku 140 õpilast. Õpilaspõhine koolijuhi tasu (millele on lisatud küll ühekordne tasandussumma 2015. aastaks) on 12 890 eurot. See tähendab, et isegi kui meil oleks üks põhikool, saaks kuus direktorile ja 0,5 õppealajuhatajale kokku maksta brutopalka 800 eurot, ehk täistöökoha tasu oleks 533 eurot. Samal ajal on õpetaja palk 900 eurot. Selge on see, et ministeerium on lükanud ühepoolselt koolijuhtide rahastamise lihtsalt suures osas omavalitsuste õlgadele.

Kõige hullem on see, et need haridus- ja teadusministeeriumi arvutatud Tambovi konstandid on keskvalitsusel sisse kirjutatud toetusfondi baasmääruse eelnõusse, mis tähendab seda, et need soovitakse aastateks „kivisse raiuda”. Samal ajal on aga ainuüksi viimase aasta jooksul üle Eesti põhikooliõpilaste arv omavalitsustes muutunud alates 37% vähenemisest kuni 57% kasvuni.

Ühe ja sama koefitsiendi raames võib põhikooliõpilaste arv erineda kordades – nt koefitsiendi 1,58 puhul alates 117 õpilasest Võnnus kuni 366 õpilaseni Audrus. Samas jälle õpilaste arvudest lähtudes on Kohilas 627 põhikooliõpilasega koefitsient 1,05, Türil hoopis suurema 703 õpilasega aga 1,32.

Koefitsient tähendab seda, mis arvuga korrutatakse läbi iga õpilase pearaha, nt kui 1,0 puhul oleks ühe õpilase pearaha 1000 eurot õpilase kohta aastas, siis 1,5 koefitsiendiga juba 1500 eurot õpilase kohta aastas.

Eesti Vabariigi põhiseadus eeldab kodanike võrdset kohtlemist, st ka omavalitsuste koolide rahastamine keskvalitsuse poolt peab toimuma ühtsetel alustel, et tagada hariduse kättesaadavus igas Eesti paigas.

Minu hinnangul on määruse eelnõu põhiseadusega vastuolus, kuna meelevaldsed koefitsiendid on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Koolis matemaatikatunnis saaks taoliste koefitsientide rehkenduse tegija hindeks puuduliku ja võimaluse töö uuesti teha, aga päriselus on saanud selle rehkenduse tegija hea palgaga töökoha haridus- ja teadusministeeriumis.

Ma soovin, et ministeerium selgitaks avalikkusele lihtsas ja arusaadavas keeles, mis olid need üllad eesmärgid, mille nimel tänane supp on kokku keedetud. Ma soovin, et ministeerium istuks omavalitsustega ühise laua taha, et leppida kokku kõigile arusaadavas õiglases rahastamismudelis.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud