Priit Kärsna: Kuidas taltsutada lohet?

1. märtsil toimuvad Riigikogu valimised. Ühelt poolt on aktiviseerunud poliitikud, kes soovivad jõuda valijate pähe ja südamesse, mängides selleks nii jõuluvana kui ka tehes tavamõistuse jaoks kummalisi tegusid nagu lennukite stardirajal jalutamine.

Teiselt poolt räägivad paljud tavalised inimesed, et valima pole mõtet minna, kuna niikuinii jõuavad Riigikokku hoopis inimesed, kes on parteide “tagatubades” varem paika pandud. Kuna ringleb erinevaid legende, tekib küsimus, kas tõesti on olukord lootusetu?

Esimene müüt, mida võimul olijad on läbi aegade rahvale jutlustanud, on see, et neile ei ole alternatiivi. Et nende asemele pole võimalik kedagi valida, sest see tähendaks riigi jaoks katastroofi. Hiljuti näidati ETV-s filmi USA presidendist John Kennedyst, kes proovis samal põhjusel astuda samme, et muuta presidendiamet eluaegseks. Kennedy oli aga juhuslikult ka see president, kes oli narkosõltlane ja vahetas armukesi nagu sokke. Eesti juhtivpoliitikute arvamused asendamatuse teemal on sama tõsiselt võetavad kui “pilves” Kennedy omaaegne mõte.

Teine müüt on “mittevalija” müüt – see, et valima mitte minnes aetaks nagu mingit õiget asja ja väljendataks oma protesti. Sest pole ju kedagi normaalset valida! Paraku on parlament Eesti inimeste tehtud otsuste peegeldus ja valimata jätmine tähendab siiski seda, et suurendatakse ðansse nende jaoks, keda kõige vähem tahetakse parlamendis näha.

Kolmas müüt on see, et kui Riigikogus oleks ainult 51 liiget, siis toimiks see palju paremini kui täna ja sinna saaks valitud tõeliselt tublid rahvaesindajad. Paraku on tõde see, et kuigi demokraatia pole efektiivne valitsemisvorm, ei ole midagi paremat siiani välja mõeldud. Ka väiksema parlamendi puhul jääb “tublide” ja “vastutustundetute” poliitikute suhe umbes samaks. Küll aga otsustaks Eesti asju veel palju väiksem grupp inimesi ja seda raskem oleks parlamenti pääseda mõnel uuel jõul.

Neljas, minu arvates võib-olla kõige kahetsusväärsem ja kahjulikum müüt on see, et parlamendi koosseis pannakse suures osas paika parteide tagatubades ja tavainimesel nagu polegi võimalik saada parlamenti inimest, kelle poolt hääletati. Vaadates viimaste, 2011.a parlamendivalimiste tulemusi (www.vvk.ee/varasemad/rk2011/mandate_acquisition.html) on näha vastupidist.

Parlamendis on 101 liiget. Isikumandaadi, et saada otse parlamenti, andis valija 14 inimesele. Valimisringkondades reastatakse kandidaadid samuti ümber vastavalt saadud häältele, ringkondadest määrati parlamenti 68 kandidaati. Järele jääb vaid üleriigilise kompensatsioonimandaadiga 19 saadikut, kelle parlamenti saamisel “tagatubadel” üldse mingi roll oli. Suurim häältesaak nende seas oli 2016 häält, vähim 308 häält (parlamendis oli kokku vaid 10 saadikut, kes sai alla 1000 hääle). St valimisseadusel pole täna häda midagi ja “tagatubade” roll valimistulemuses on läbi aastakümnete üsna tähtsusetuks muutunud.

Miks siis valija ikkagi rahul pole ja arvab, et tema polegi oma sõna öelda saanud, kui tegelikult on parlamendis enamikus just need, kelle poolt hääletati? Põhjuseid võib olla mitu ja valija peaks eeskätt ise peeglisse vaatama.

Esiteks on parlamendi otsustes väga oluline tähtsus erakondadel (mitte üksikisikutel), st kui valid sinna “lihtsalt toreda inimese”, siis võib juhtuda nii, et ta kuulub erakonda, mis teeb sulle vastuvõetamatuid otsuseid.

Teiseks on nii, et kui teed oma otsused ulme valdkonda kuuluvate valimislubaduste põhjal või annad hääle sellele, kes sulle pastaka või helkuri kinkis, siis vastava tulemuse saadki.
Kolmandaks on nii, et kui sa ei viitsi kodutööd teha ja annad hääle erakonna esinumbrile, siis seda suurem võimalus on, et parlamenti satub mõni “tagatoa” määratu.

Kuidas siis lohega võidelda? Albert Einstein on väidetavalt öelnud, et hullumeelne on see inimene, kes teeb kogu aeg samu tegevusi, aga loodab saada uusi tulemusi. Kõik algab sellest, et kui sulle ei meeldi see, kuidas sinu valitud erakond täna parlamendis toimetab, anna oma hääl teistele tegijatele. Vaata, mis otsuseid on erakonnad tegelikult viimase aasta jooksul teinud ja kuidas see läheb kokku sinu vajaduste ja soovidega. Tee sellest omad järeldused, usalda oma sisetunnet. Ja mine kindlasti valima, et sa ei peaks järgmisel neljal aastal jälle kiruma, kui kehvasti kõik on. Valimisteni on veel kaks kuud ja igaüks jõuab selle aja jooksul natuke mõttetööd teha.

Head uut kodanikuaastat!

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud