Ramo Pener: Ühes Paadis!

Valimised on ukse ees! Vanad ja uued poliitikud püüavad iga hinna eest rammusa ning pika riigipiruka juurde pääseda. Millistel eeldustel ja motiividel soovitakse pääseda Toompeale jagama ja valitsema?

Esiteks – kõlavad ja kirevad loosungid, kus eksponeeritud nägu ja revolutsioonilisi muutusi lubavad tekstid ühte põimuvad. Möödaminejad – tavakodanikud, noored ja vanad, sotsiaalsed ja asotsiaalsed isikud, terved ja haiged, haritud ning harimatud on sunnitud nii või teisiti kohtuma nende hiigelsuurte klantsplakatite ning katteta lubedustega. Miks kõik möödujad ei naerata vastu plakatil olevale naeratavale poliitikule? Miks paljud kaasmaalased sodivad või „täiendavad“ kunstiliselt neid plakateid? Miks üks osa rahvast valib teise marsruudi kauplusesse, et mitte kohtuda nende plakatitega? Miks mõned hakkavad plakateid nähes poliitikat ja poliitikuid kiruma? Riigikogusse pürgijad peavad selle küsimuse esitama iseendale ja võimalikult ausalt sellele ka vastama, sest käärid tegeliku ja vajaliku vahel aina suurenevad. Samuti ka liht- ja töörahva võõrdumine poliitikast ja poliitikutest. Nedne plakatite ning seal ilutsevate lubadustega ei õnnestu mitte kunagi mitte kedagi ära osta. Pragmaatilised ärihaid loomulikult teavad ka ilma piltide ja lubadusteta, kelle poolt valida, et rahulikult edasi sahkerdada.

Põhjus seisneb selles, et poliitikud ja poliitikasse pürgijad asuvad erinevates paatides ja tegelikult, pärast valimisi, ei tule neil mõttessegi minna oma kaasmaalaste paate kaema, mõned verstad koos kaasmaalastega aerutada, sest see oleks justkui alandav ning aja raiskamine. Kasu pole ka sellest, kui poliitik oma või maksumaksja raha eest kohtub oma valijatega, pakub neile tassi kohvi, kingib läikiva pastaka, naeratab palju ning räägib terve õhtu hingenõretavalt, kuidas ta igast eesti inimesest meeletult hoolib ning kuidas ta on valmis kõike tegema (või tegemata jätta), et midagigi eesti elus muutuks. Jah, kohale kutsutakse staar-laljad, kes hoiavad meeleolu üleval, et mõjutada valijaid emotsionaalselt just nende poolt valima – ning kahjuks pole vähe neid ükskõikseid kaasmaalasi, kes mõne sendi eest klounaadi korraldanud poliitikule valimisurni juures oma hinge maha müüb.

Ärimaailmas on juba ammutuntud tõde: Muutu või sure! Kui palju meie poliitikutest suvatsevad endale teadvustada, et ajupesu kaudu ei saa muuta teisi inimesi. Muuta saab vaid iseennast: oma motiive, maailmavaadet, väärtusi, käitumisnorme, müüte ning tabusid. Aga nendeks muutusteks ei olda kahjuks valmis. Oma mugavustsoonist väljaastumine on enam kui ebamugav. Protsesside asemel juhitakse ikka veel inimesi – eemal, kaugel iseenda luksusjahtidest, hüütakse paadisolijatele tarku ning mitmetimõistetavaid loosungeid, aga välditakse tõelist kontakti, kommunikatsiooni ja mis kõige tähtsam: soovi samastuda lihttöölisega, töötuga, haigega, sõltlasega, teisest rahvusest ja kultuurist esindajaga jne.

Rahva suhtumine poliitikutesse ja poliitikasse muutuks kindlasti märkimisväärselt, kui kogetakse, et poliitik ei pelga tulemast ühte paati oma kaasmaalasega – ja seda eriti pärast valimisi, et ühes paadis, ühel meelel ja keelel arutada ning mõtiskleda, kuidas muuta elu Eestis elamisväärsemaks. See ei ole enam klounaad ega valijatest hoolimise paroodia, vaid püüd tõepoolest kõigi võimaluste ja vahenditega samastuda valijaga ning rääkida avameelselt, millised on Eestis majanduslikud võimalused elujärje parandamiseks; millised on julgeolekuohud; kuidas ja millal saame ka sisuliselt muuta haridus- ja tervishoiusüsteemi. Poliitikutel jääb vajaka (ära)kuulamisoskustest – ehk siis aktiivsest kuulamisest ning kaasavast vestlusoskusest. Võim ning raha on laostanud poliitiku väärtusteadvuse ning südametunnistuse.

Rahvas on meie riigis kõrgeima võimu kandja, mitte hall mass, keda ignoreerida ning kelle suid suukorvistada.

Kui ükskord tankid taas ida poolt Toompea poole liikuma hakkavad, siis on juba lootusetult hilja rahvast mobiliseerida põhimõttel – üks kõigi ja kõik ühe eest!

Rahva Ühtsuse Erakond kutsub inimesi oma paati ning tahab olla osaline ka valijate lekkivates paatides.

Ramo Pener, õpetaja (Rahva Ühtsuse Erakond)

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud