Sergei Metlev ja Jevgeni Krištafovitš: Me oleme eestlased kõik

Iga Eesti kodanik on välismaalaste jaoks eestlane. Nagu kõik Prantsuse vutikoondise liikmed on meie jaoks prantslased, sõltumata nende nahavärvist või usust. Sisepoliitiliselt on aga need asjad palju keerulisemad. Tuleb tunnistada, et mitte kõik muu päritoluga Eesti kodanikud pole uuseestluse kontseptsiooniga kaasa läinud, nagu ka pole kõik põlisrahva esindajad seda veel valmis aktsepteerima.

Taasiseseisvunud Eestis välja kasvanud vähemusrahvuste põlvkond räägib küll eesti keelt siiamaani väikese aktsendiga ja kohati vigaselt, kuid samas neil on väljakujunenud meie kodanikuidentiteet. Ja selle kodanikuidentiteedi aluseks on Eesti riik, meie põhiseaduslik kord ja euroopalikud väärtused. Kokkuvõtvalt seda võibki nimetada uuseestluse kontseptsiooniks, kus eestlaseks laiemas mõttes aktsepteeritakse igaüht kes peab end Eesti rahva osaks ja jagab meiega ühiseid väärtusi.

Teine, aga sugugi mitte vähemtähtis sihtgrupp on selle kõrval etnilised eestlased võõrsil ja nende järeltulijad. Nii need, kes on sinna läinud pärast raudse eesriie langemist, kui ka need kes lahkusid Eestist okupatsiooniaastatel või enne seda. Eesti rahva väiksust silmas pidades oleks ülimalt rumal hüljata neid kaasmaalasi, kes elavad täna Austraalias, Kanadas, Venemaal või kasvõi siin üle lahe Soomes. Nende lapsed võivad rääkida oma sünniriikide keeli oluliselt paremini kui eesti keelt, või meie keelt üldse mitte osata, aga ometi me peame neid eestlasteks sest teisiti lihtsalt ei saa. Sest meid on maailmas liiga vähe. Kõige markantsemaks näiteks siin on kahtlemata Toomas Hendrik Ilves, keda vingamehed nimetavad küll jänki-presidendiks, kuid kes on ehk uusima aja suurim eestluse etalon maailmas Lennart Meri kõrval.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist Eestisse elama jäänud sisserändajate pojad ja tütred ei ole kõik Eesti ühiskonda valutult sulandanud. “Sõbralik naaberriik”, kes peab neid samuti oma kaasmaalasteks teeb kõike, et mitte eesti päritoluga inimesed kujundaksid siin viiendat kolonni, keda oleks võimalik kasutada vastavalt vajadusele kas Eesti riigi autoriteedi nõrgendamiseks maailmas või koguni separatistidena Novorossija-taolisteks piiriülesteks provokatsioonideks. Kremli kaasmaalaste poliitika ehk Russij Mir-i peamisteks vahenditeks siin on vene kool, vene meedia ja vene poliitika, mille abil Venemaa võimu püütakse siduda vene keele ja kultuuriga.

Moskva strateegiliseks ülesandeks on säilitada kontrolli vene kooli üle, et see jääks äärmiselt nõukameelseks institutsiooniks, mis soodustaks viienda kolonni taastootmist. Kõige efektiivsemaks lahenduseks selle vastu on muukeelse haridussüsteemi järkjärguline eestistamine, mis on äärmiselt kulukas, keeruline ja aeganõudev protsess. Aga ka kõige perspektiivikam, sest erinevalt meediast ja poliitikast, kool asub pea täielikult riigi kontrolli all.

Kremlimeelsed jõud seisavad vene kooli reformimise kavadele resoluutselt vastu kõikide olemasolevate meetmetega, kasutades eelkõige just eestivaenuliku meediat ja endale lojaalseid poliitikuid. Õnneks Eestis ei ole ammu juba vene eetnilisi erakondi, aga meil on päris palju kartellerakondadesse sisse imbunuid vene rubla eest poliitilise karjääri alustanud tegelasi.

Samuti aina rohkem vasakpoolseks muutuvas Eesti ühiskonnas paljude poliitiliste jõudude jaoks suureks ahvatluseks on minna kaasa populismiga vene kooli teemal, spekuleerida eestikeelsele aineõppele ülemineku vajaduse teemal või isegi lubada vene häälte püüdmiseks seda kaotada. Lisaks püütakse polariseerida ühiskonda. Sellega ilmselt ongi seotud Sven Mikseri avaldus, et sotsid ei kavatse alluda provokaatoritele, kes väidetavalt sunnivad Ossinovskit valima Kõlvarti ja Metlevi vahel.

See tee on hukatuslik nii Eesti riigi jaoks kui ka vene vähemuse jaoks, sest see viib vähemusrahvuste edasisele marginaliseerimisele.

Mitte-eesti päritoluga inimeste lõimumine Eesti ühiskonda ja uuseestluse tekkimine ei kujunda reaalset ohtu vähemusrahvuste esindajatele kaotada nende juuri või rahvusliku identiteeti. Eesti on niivõrd tugevalt seotud euroopaliku ühise väärtusruumiga, et mingisugusest venelaste assimilatsioonist siin rääkida oleks täiesti kohatu. Uuseestluse identiteet ongi kolmas tee assimilatsiooni ja segregatsiooni kõrval, mis oleks igati sobilik igaühele, kes on otsustanud jäädavalt siduda oma elu Eestiga. Seega, jäägem venelasteks, ukrainlasteks või juutideks, aga saagem eestlasteks!

Küsitavaks jääb, kas ja millal eestlaste enamus on valmis aktsepteerima sellist multikultuurset paradigmat Eesti ühiskonna solidariseerimise alusena. Kohati ettevaatlikku või lausa tõrjuvat suhtumist sellisse ideesse on võimalik seletada hirmuga kaotada eestlust, kui uus integreeritav osa on liiga suur ja aktiivne. Kuid samas selles peitub ka seni vähekasutatud võimalus säilitada eesti keelt ja kultuuri läbi aegade, sest hästi integreeritud muulased ise muutuvad eestluse kandjateks.

Helsinki kesklinnas seisab suure Soome rahva poja Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument. Kellegi keel ei paindu ütlema, et esimene president polnud soomlane, kuigi ta soome keel elu lõpuni oli pehmemalt öeldes mitte laitmatu. Rääkimata päritolust ja puhtaverelisusest. Kas otsustaval hetkel Eesti rahva kaitseks ja selle eesotsas võib tekkida oma Mannerheim ja kelle hulgast ta tuleb sõltub olulisel määral meie praegustest poliitilistest valikutest.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud