tarmo-hints

Tarmo Hints: Mis meist saanud on, Eestimaa?

Ei hakka selle kirjutisega kellelegi ütlema, et kuidas teie või nemad peavad elama. See pole kellegi asi. See on iga inimese enda valik. Kuid mis mind ajendas panema kirja taolisi mõtteid, mis said siis välja toodud? Mäletan aastat 1991. Mäletan ka varasemaid aastaid, kui olin veel teismeline poisike ja nägin seda kõike. Balti Kett, erinevad laulupeod ja üritused, mis ei möödunud ilma kohustuslike Alo Mattiseni laulude Ivo Linna kähehääleta. See oli põnev aeg, mida ma võib-olla teismelisena ei tajunud sellisel moel, kui oleks ehk tahtnud. Sest noh teadagi, eks teismelistel on oma mõtted ja soovid. Ootused olid ju suured, tahtmisi kindlasti veelgi enam. Teed kõik valla, tee mida tahad.

Nüüd saab Balti Ketist sellel aastal 26 aastat. Riigi ametlikust taasiseseisvumisest 24 aastat. Aga see, mis meist saanud on, ei ole mitte see, mille pärast omal ajal mindi Toompeale kasvõi paljakäsi, kui tuli teade, et Toompead rünnatakse. Aeg on selle kõik inimeste mälust kustutanud. Järgi on jäänud tavalistel inimestel mured ja ladvikul võimulpüsimise soov. Muidugi, eks 1. Märts tõi praeguseks ka ladvikule suure hulga murepilvi pea kohale, sest nüüd peab ju parlamendihoones istuma koos ka eestimeelsetega. Ja teotahteliste eestimeelsetega. Enne veel aga, et nad üldse julgesid suurte poiste mängumaale tungida, peab neid palju ja paksult tõrvama, et nad ei hakkaks arvama, et nemad nüüd ongi need, kes midagi Eestimaal muuta julgeksid. Milliseks demokraatiailminguks saab nimetada Eesti Päevalehe juhtkirja, kus räägitakse konkreetselt, et vihakõne pidajad olla saanud parlamenti. Ja see kirjutaja ei adu, et see mis tema kirja pani, ei vasta mitte mingil moel, ei demokraatiareeglitele ega ei lähe kokku ka pealkirjaga, kus konkreetselt tegeletaksegi vihakõnega. Milleks, tahaks sellise kirjatöö peale küsida? Eestimaa on ju meil kõigil üks.

Sildistamise all muutus Eesti Päevaleht ootamatult 30 aasta taguseks „Rahva hääleks“, kus tõemeeli kirjutati „roiskuvast“ kapitalismist. Ainult, et nüüdne võti on keeranud uude aega ning nüüdsed väljaanded annavad meile mõista, loomulikult nii peenelt, kui saab, et rahvusluse idee on nn. „roiskunud“. Et EKRE on midagi kardinaalselt sellist, mis ei lähe kokku ei Eesti tegemiste, ega millegi muuga. Et nad on natsid, teevad tõrvikurongkäike, julgevad välja öelda oma arvamust jne. Ja selle peale ei tulda, et kuna meil peaks olema rahvusriik ja sõnavabadus, siis see on täiesti normaalne nähe. Ja selle nurga all antakse mõista, et EKRE on ohtlik isegi meie rahvuslikule julgeolekule. Parafraseerides sellisel juhul „klassikuid“ tahaks siis hüüda „Tule taevas appi“. Kas see on siis see, milleni me oleme jõudnud kogu selle 24 taasiseseisvusaasta jooksul. Et rahvuslikult ja kainelt mõtlevad inimesed on marginaalid. Segamini aetakse, nii nagu see oli ka hr. Efraim Zuroffi külaskäigu puhul kaks mõistet: natsism ja patriotism.

Ja see ei ole ju veel kaugeltki kõik. Sildistamise nurga alt vaadatuna sobiks ju ideaalselt tampida ka sellist noort meest, nagu Jaak Madisoni, sest omal ajal oma blogis julges arutleda teemade, mida peetakse tabuks. Tean ja tunnen Jaaku väga hästi, mõlemad kandideerisime ühes piirkonnas, aga on ju tore tampida teda ja natsisilti külge kleepida, sest kole küll, kui seda teha ei saaks. Mis kohe tekitab küsimuse, et kui Jaak oleks näiteks oma blogis luuletusi kirjutanud ainult, kas siis oleksid asjad teistmoodi olnud. Kui inimene arutleb vabas vormis taolise teema üle, kas siis arvatakse, et tema sisemus töötabki sinna suunda. Küsiks sellisel juhul, et kui Jaak ei oleks parlamenti saanud, kas keegi oleks vaevunud sellel teemal üleüldse mingeid asju üles panema? Vaevalt. Kellele oleks parlamendist välja jäänud inimene huvi pakkunud. Inimesest luuakse sellisel juhul kuvand ja ongi kõik. Eeldatakse asju, aga reaalselt inimest ei tunta ning sellisel juhul tundub see ju õiglane, et kirjutame sellest nii. Paraku meenutab see anekdooti Picassost, kes maalis ühte meesterahvast oma tavapärases võtmes. Pärast seda, kui oli maali üle andnud ja mees ennast pildi peal ära ei tundnud vastas Picasso lihtsalt, et maalisin teist pildi sellisena, sest mina nägin teid sellisena. Nüüd aga proovige olla sarnane sellele, kes pildil on.

Ja siis on loomulikult juba hea natsisilti tervele parteile külge kleepida. Aga seda ei nähta, et EKRE oma kasinate sissetulekutega on toetanud näiteks erinevaid inimgruppe. Näiteks kristlikke kogudusi. Reaalseid inimesi, kellel on tõesti vajadusi. Et ei kasutatud oma reklaamides maksumaksja raha, vaid kraabiti see kokku liikmetel omast taskust. Kellel vähem, kellel rohkem. Minul endal ei olnud isegi võimalik teha aktiivset valimiskampaaniat, sest kultuuritöötajad ei saa tavaliselt nii palju, kui see võimalik oleks. Pealegi ei olnud nii palju aega, et aktiivset reklaami töö kõrvalt teha. Rääkisin ühe EKRE liikmega Pärnumaal, et samal ajal, kui teiste erakondade tegevus oli ainult lubamine, EKRE aitas ka sealset leivakirikut regulaarselt rahadega, nii palju, kui see võimalik oli. Enamus kristlasi (olen ka ise kristlane) on EKRE suhtes positiivselt meelestatud. Ja ma võin öelda, et kui arvatakse, et EKRE-le tõi 7 kohta Eesti parlamendis ainult see kurikuulus kooseluseadus (millega mindi konkreetselt rahva tahte vastu), siis eksitakse kardinaalselt. Senini ei ole ükski parlamendipartei teinud midagi selle jaoks, et asjad oleksid teistmoodi. Selleks ei pea ainult enne valimisi inimestele meelde tuletama, et ollakse olemas, vaid oma tegudega ka tõestama, et tõesti asjad lähevad nii nagu lubatakse. Aga ma tahaks näha, kas aasta pärast toimib see ühe partei poolt välja hüütud lause „Alampalgaks 1000 eurot“ või „teeme 390-st 830“. Nagu teate seda vanasõna, et näljasele oleks vaja anda mitte kala, vaid õng. Aga seda õnge paraku ei olda valmis andma, sest miks siis on nii, et meie täies tööjõus mehed peavad oma töö ja elatise välja teenima Soomes ja mujal töötades? Kui neid samas oleks ka Eestis vaja.

Nii, et enne, kui me hakkame mõtlema selle peale, et elu kusagil mujal oleks hea või veel parem ja aitame riigi poolt, kui EU liige sellele kaasa(näiteks Kreekas), peaksime ikka mõtlema, kuidas asjad siin on. Ja selle asemel, et rahvusriigi idee kandjaid materdada, võiks pigem mõelda, et see Eesti riik on meil ainus, mis meil on ja teist ei ole meil kusagilt võtta. Kui tahetakse minna demokraatia ja sõnavabaduse vastu või luua sellest mingisugune mängukann, nii nagu see on Läänes, kus nn. vihakõne eest represseeritakse inimesi ja kus mõningad situatsioonid on niivõrd absurdsed, et ei hakka sellest isegi rääkima, siis tekib küsimus, et kas kogu asja kandvaks ideeks saab lõpuks diktatuur või? Ärgu saagu minust lugejad valesti aru. Ma ei ütle, et ida pool oleksid asjad paremad. Meie Idanaabril näituseks ei ole isegi elementaarset arusaamist sellest, kes või mis on demokraatia. Sest see tõesti ei ole demokraatia, kui opositsiooniliider tänava peal lihtsalt maha lastakse või ajakirjanikke tapetakse. Nii, et neil on juba diktatuur, aga see on teistsugune. See on selline diktatuur, millega vanemad Eesti inimesed juba tuttavad olid Stalini aegadel. Küll ehk pisut leebemal kujul, sest esialgu Venemaal vangilaagreid veel ei ole. Loodetavasti.

Nii, et EKRE ei ole marginaalid. Sest sellisel juhul peaks pigem küsima, kas meie mõiste Eestist, kui rahvusriigist on marginaalne. See on meie kõikide kodu, kes siin elavad. Kõigi nende kodu, kes austavad Eestit, kui rahvusriiki. Ka nende kodu, kes on siia mujalt tulnud ja tahavad siin ka tööd teha. Just tööd teha, sest mõelgem hetkeks selle peale, milline on Euroopa olukord, kus 30% sisserännanutest teevad mingit tööd ja ülejäänud vahivad niisama? Kui palju saaks Euroopa teha siis, kui kõik see raha ei laotaks laiali ainult käsi pikalt ees elatusraha nõudjaile?

Nii, et suur küsimus on: mis on meist saanud? Vaadake pisut ennast kõrvalt ja mõelge nüüd, et kas see on nüüd see, mille pärast 1918 aastal kuulutati välja Eesti Vabariik ja peeti Vabadussõda? Kas see on see, mille pärast 1944 aastal, mindi praktiliselt paljakäsi sissetungivatele Vene vägedele vastu, lootuses, et ehk jääb riik alles. Kas see on see, mille pärast rahvas läks paljakäsi kaitsma Toompead, Teletorni, Tele- ja Raadiomaja. Kas ei ole siis pisut silmakirjalik, kui me ehitame üles metsavennapunkri nende meeste mälestuseks, kes isegi siis, kui lootust enam ei olnud, selle riigi eest sõdisid ning samas süüdistame teist inimest natsismis. Ja kusjuures alusetult. Kui see on see, mille pärast seda kõike vaja oli, siis ütlen, et meil oleks ikka tõsiselt vaja mõelda restardi peale. Mitte ainult riigi restardi peale, vaid mõttemaailma restardi peale. Just selle koha restardi peale, mis asub meil kahe kõrva vahel.

 

Tarmo Hints
EKRE Paide linna esimees

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud