Tauno Kure: liikluskäitumine ei parane iseenesest

Meedias on kasulikke liiklusartikleid vähe, domineerib kuiv statistika. Liiklusõnnetuste põhilisteks põhjusteks pean liiklusseaduse mittetundmist või selle mittetäitmist tingituna kas hajameelsusest, isiklikust või üleüldisest väärharjumusest.

Käesolevas artiklis soovin anda hinnangu olukorrale kergliikluses.

Aastaid tagasi toimunud aktiivne ülekäiguradade kampaania mõjus liiklusohutusele halvasti, kuna sellele järgnes sage ettevaatamatu astumine ülekäiguradadele. Paljud mittejuhid ei suuda mõista, et nähtavus autost teele on mitu korda halvem, kui vastupidi vaadatuna, eriti pimeda ja saju ajal. Hea, et uues liiklusseaduses on kohustused mõlemapoolsed.

Valgustatud linnatänavatel piisab jalakäijale kahest heast helkurist, mis on kinnitatud mantli­jope alaserva vasak-­ ja paremküljele. Neist olulisem on helkur vasakküljel, kuna sõidutee ületamise alguses asub jalakäija just selle poolega sõidukite suunas. Valgustamata maanteedel peab helkur asuma paremküljel, märkimisväärse saju või udu korral võiks kasutada taskulampi.

Miks juhtub õuealadel õnnetusi hoopis vähem? Kuigi seal on jalakäijatel sõidukite ees erinevalt ülekäiguradadest täielik eesõigus ja sõidukijuhid rikuvad seaduse nõudeid kordades rohkem? Aga seetõttu, et jalakäijad ei kasuta seadusega lubatud õigusi ja jälgivad sõidukite liiklemist hoolega. Kui jalakäijate/juhtide õiguste suhe ülekäiguradadel on minu hinnangul 60/40 protsenti, siis õuealadel 100/0 protsenti. Jalakäija ei tohi õuealal sõiduki liikumist küll tahtlikult takistada, kuid kuna seal on jalakäijate liikumine ja laste mängimine lubatud kogu pindalal, siis on tegu reaalselt mittetoimiva nõudega. Kuigi jalakäijate nähtaval puudumisel on lubatud maksimaalne sõidukiirus 20 km/h, ei julge ise küll nii kiiresti sõita, kuna parkivate autode vahelt võib ikka mõni laps ette hüpata.

Tõenäoliselt ei toimu hoiakute muutust enne, kui liiklusjärelevalve ka õuealadele jõuab. Ise pole seda veel kusagil kordagi märganud. Milleks seadus, kui seda ei täideta? Ja kas hoovispordi kadumine pole osaliselt mitte seotud järjest ohtlikumaks muutuvate õuealadega? Samas ei tea osad juhid (ning paljud mittejuhid) aga sedagi, et reguleerimata ristmikul pöörde lõpetamisel on jalakäijal eesõigus, sõltumata ülekäiguraja olemasolust.

Senine tee-ehituspraktika on eelistanud kergliiklusteedel jalakäijatele ja jalgratturitele pidevjoonega eraldatud pooli, ühist ala kohtab vähem. Leian, et eraldatud poolte variant tekitab rohkem probleeme, kuna alad on kitsad. Jalgrataste poole kõrval asuvad sageli istepingid, kus on takistuseks väljasirutatud jalgadega puhkajad, samuti satuvad jalakäijad jalgratturite poolele kõndima. Et kergliiklusteed on ka väga tükeldatud, sõidavadki jalgrattasportlased pigem sõiduteedel. Ühise ala korral peaks sarnaselt sõidukite liiklemisega kehtima lihtsalt võimalikult paremal liikumise ja kiirematel vasakult möödumise nõue.

Liiklusseadus kohustab jalgratastel pimeda ajal või halva nähtavuse korral kasutama ees valget ja taga punast elektrilist valgustit. Pimeda ajal sajuga või udus on helkuritest ja/või helkurvestist vähe abi.

Lõpetuseks arvan, et kehtiv liiklusseadus on varasematest liikluseeskirjadest kindlasti parem ja ohutum, kuid sarnaselt paljude teiste seadustega ka raskelt hoomatav, kuna sarnased alateemad on paigutatud laiali ja on osaliselt vastuolulised. Ei meeldi vaid ohutulede kasutamise osa, kuna ohutulede vilkumise taustal pimeda ajal jääb vilkuva sõiduki ümbruses toimuv märkamatuks. Ohutulesid peaks kasutama siiski vaid avarii, tehnilise rikke jms. korral ning teised liiklejad peaksid kindlasti vähendama sõidukiirust ja vajadusel peatuma.

Liiklusseadust täitma aga peab, vastasel korral on tulemuseks anarhia ja õnnetuste arvu suurenemine.

Allikas: Vabaerakond

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud