Urmas Espenberg: Eesti keel oli, on ja jääb Eesti ainsaks riigikeeleks!

Riigikeele küsimus oli Eesti vabaduse ja iseseisvuse saavutamise kõrval üks laulva revolutsiooni võtmeküsimusi. Eesti keel pidi tingimata saama riigikeeleks, keegi ei kahelnud selles peale impeeriumimeelsete kommunistide. Ka Ukrainas on riigikeele küsimus ülioluline ja üks põhjuseid miks valdavalt venekeelsed Krimm ja Donbass kippusid pigem Vene lipu alla minema.

On möödunud pea 23 aastat ja Eesti Vabariigi iseseisvus kestnud piisavalt kaua, ent ometi pole eesti keel saavutanud omal maal lõplikku võitu. Enamgi veel, kakskeelsuse teema on hiilivalt, ent viimasel ajal aina häälekamalt taas päevakorrale ujunud. Keskerakond ajab ammu „vene asja“ ja seda, et tema valimisplakatitel on vene keel esikohal ei pane enam tähelegi. Järjest enam kostub kurikavalaid vene keele soosimise plaane ka sotside eestkõnelejalt Ossinovskilt, et kas ikka ei saaks kuidagi eesti keelsest õppest vene koolis vabaneda? Igaühel oma motiiv: kes laiendab kellegi kõrgem ja kaugema käsul mõjusfääre, kes tahab lihtsalt vene valijate hääli juurde hankida, aga sisu jääb samaks.

Miks peaks vene keel, millel olemas väga suur leviala ja kaitse Venemaa näol, end kehtestama riigikeelena võõrastel territooriumidel? On selle põhjuseks teiste maade allutamiskirg ja sajanditevanune suurvene šovinism? Või johtub see hoopis laiskusest ja mugavusest, suutmatusest ja kindlasti ka tahmatusest eesti keelt õppida? Ilmselt nii ühest kui teisest. Loomulikult ei saa siin läheneda ühe vitsaga, paljud tublid Eesti venelased on eesti keele ära õppinud, progress on olemas, aga ikkagi leidub veel hulk umbkeelseid „kaasmaalasi“.

Eestlaste poolt vaadatuna paistab asi märksa dramaatilisem, sest meie jaoks ei ole see mingi lihtne igapäevane küsimus, pigem sügavalt eksistentsiaalne probleem. Kas sellist Eestit me tahtsime? Mille eest me võitlesime? Mis mõte on iseseisvusel, kui meie keel kaotab oma tähtsuse? Arvestades meie nõrka demograafilist olukorda ja pika okupatsiooni tõttu põlisrahvale ohtlikuks saanud rahvastiku koosseisu, oleks kakskeelsus meie emakeelse riigi kadumise algus. Aga milleks meile võõrkeelne riik ja miks peab see teine keel olema just meid okupeerinud riigi keel? Emakeele kadu on eestlastele tegelikult elu ja surma küsimus, muulastel pole aga midagi kaotada. Nii proovitaksegi, äkki läheb läbi? Kaotaja, ei tohiks mingil juhul olla põlisrahvas. Ja iseäranis rumal oleks see põlisrahvas, kes laseb endale omaenese käega vee peale.

Kakskeelsusest oleks võita mõned tühised plussid. Oleksime kenad kohalike muulaste vastu, vabastades nad tüütust keeleõppe vajadusest. Oleksime kenad Moskva silmis ja saaksime mõningaid tühiseid järeleandmisi. Oleksime paipoisid Brüsseli silmis ja saaksime näiteks kvoote? Poliitikud saaks vene valijate hääli. Aga meie ise, meie enda huvid? Kes seisab nende eest kui mitte meie ise!

Miinuseid oleks sada korda enam. Eesti riik kaotaks oma identiteedi ja võimaluse eristuda. Eesti rahvas kaotaks usu oma riiki ja kultuuri – ilma eesti keele riikliku monopolita need lõpuks hääbuksid. Nooremad inimesed lihtsalt ei oska vene keelt, osa ei hakkaks seda protestist rääkima ning seetõttu tekiks suur hunnik praktilist segadust, muudest pingetest rääkimata.

Maailma teised riigid kaotaksid orientatsiooni ning ei usuks enam meie riiki. Meie tõelised sõbrad ja progressiivsed muulased ei tahaks olla okupatsiooni taastajad, kes tooksid võõra keele riigiellu tagasi. Okupatsioonikeele tagasitulek solvaks eesti rahvast rängalt.

Lisaks ähvardaks kakskeelsus ükskeelsuse ehk vene keelega, sest eestlased võivad ju vene keelt õppida, aga milleks muulastel seda enam vaja? Kaoks motivatsioon, suhtlemiskeeleks muutuks niiviisi hoopis vene keel näiteks Ida-Virumaal, eriti Narvas ja osaliselt ka Tallinnas Lasnamäel, Õismäel, Koplis.

Venekeelsedki inimesed läheksid segadusse. Nad on sattunud välisriiki, kus riigikeeleks vene keel! Integratsioon nurjuks, tekiks eestlaste vastu tegutsemine, mis viiks uute pingeteni ühiskonnas. Reaalne kakskeelsus mõnes piirkonnas toimib ju nagunii omal loomulikul moel ning siin pole vaja midagi seadustada ega muuta. Venekeelsetel inimestel on piisavalt võimalusi olla venekeelses meediaruumis ja emakeeles suhelda. Nad peaksid hakkama tasapisi eesti keeleruumi üle tulema, kui tahavad olla edukamad ja ühiskonna elus senisest aktiivsemalt kaasa lüüa. Üleminek eesti keelele peab kiirenema. Seda peaks õppima nii lasteaias, põhikoolis kui gümnaasiumis, ülikoolidest rääkimata. Igati tuleks julgustada eesti keelt õppida ja rääkida üritavaid inimesi ning mitte nina alla hõõruda nende aktsenti.

Nii et need härrased ja daamid, kes suruvad peale kakskeelsust, on tegelikult meie kultuuri ja riigi vaenlased, suur-Moskva «toapoisid» kui soovite. On teatud küsimusi, kus kõik eestimeelsed erakonnad peaksid ühte hoidma (näiteks välispoliitika, riigikaitse). Üks selline küsimus on ka riigikeele küsimus. Muus osas aga, olgu siis majandus või sotsiaalsfäär, on eriarvamused teretulnud ja viivad elu edasi.

Lõpetuseks võib öelda: me võime küll teoretiseerida keeleküsimuste üle, kuid praktikas: «No pasaran!», rašism ei võida, kakskeelsust läbi lasta ei tohi.

 

URMAS ESPENBERG
EKRE

Veel lugusid

Kommentaarium on suletud